Jurist: kaitsealaga kaevandamise takistamine on vandenõuteooria
Tartu Ülikooli professor Kalle Kirsimäe väidab tänases ERRi uudisteportaali intervjuus, et Rail Balticu trassi ehitamiseks vaja minevat tooret ei ole võimalik maa seest välja võtta, kuna rajatud on liiga palju kaitsealasid ning inimeste vastasseis on väga suur. Tehnikaülikooli mäeteadlane Enno Reinsalu nentis, et mõni kord jääb mulje just kui rajataks kaitsealasid tahtlikult nõnda, et takistada suurporjektide, nagu Rail Baltic või kaevanduste rajamist. Kuidas on – kas kaitsealade rajamisel võib olla tõenäoline, et nende rajamisel on pisut silmas peetud seda, et takistada suurprojekte ellu viimist? Oletus, et kaitsealade rajamise ajendiks on olnud suurprojektide jaoks vajaliku tooraine ammutamise takistamine, kuulub pigem vandenõuteooriate hulka. Kaitsealade rajamise põhjenduseks saavad olla eelkõige sellel alal asuvad loodusväärtused, mille esinemise kohta viiakse alati läbi ka ekspertiis, mõnikord ka mitu ekspertiisi. Kaitseala rajamise otsust kaalutakse küllaltki põhjalikult ning kaitse alla võtmise üle otsustab valitsus. 2011. a kehtestatud ehitusmaavarade arengukavas on riik varustuskindluse põhimõtte kehtestamise abil pigem püüdnud tagada seda, et riigile tee-ehituseks vajalikku maavaravaru ei kaevandaks välja äriühingud oma majanduslikel eesmärkidel.Inimeste vastasseis kaevandamisele on mõistetav ning see ei ole alati põhjendamatu. Eestis ei ole kahjuks sellist otsustustasandit, kus vaadataks maardlaid laiemalt ja otsustataks, milline on järgmiseks kõige otstarbekam kaevandamiseks avada. Karjääride rajamine otsustatakse üksikute karjääride kaupa ja selle juures ei hinnata näiteks seda, kas sellega kaasnevate mõjude tõttu oleks mõistlikum kaevandada hoopis teises maardlas. Samuti ei ole kaevandamiseks lubade andmisel alati piisavalt tõsiselt tegeletud kaevandamistegevuse mõjude väljaselgitamise ning vähendamisega. Milliste gruppide õiguste riive võib tulla päevakorda näiteks Rail Balticu rajamisel? Kuidas on nende inimestega, kelle kodude või suvilate all asuvad maardlad? Rail Balticu rajamine puudutab kõige vahetumalt neid inimesi, kelle kodude või maade pealt või lähedalt plaanitakse raudteetrass läbi viia. Kaudselt võib igasugune tee-ehitus muidugi mõjutada ka neid, kes elavad ehitusmaavarade maardlate lähedal või peal. Eraisikule kuuluval kinnistul ilma tema loata siiski üldjuhul kaevandada ei saa. Samas on keeruline hinnata, mida Rail Balticu ehitamine toorainevajaduse kontekstis tähendaks – milliste maardlate avamise vajaduse see kaasa toob ja kui paljusid inimesi võib seetõttu mõjutada. Rail Balticu rajamise keskkonnamõju hindamise protsess on hetkel alles pooleli. Millised erinevad mõjud kaasnevad maardla või raudteetrassi ehitamisega inimeste kodude ja suvilate kõrvale ning mis on nende inimeste õigused selliste projektide juures? Karjääri või raudtee rajamisega kaasnevad tavaliselt peaasjalikult müra, tolm, mõjud põhjavee tasemele ja kvaliteedile, looduslikule maastikule, ohutuse vähenemine jne. Samuti võib ehitamise või kaevandamisega kaasneda vibratsioon, mille tulemusena võivad tekkida seintesse praod jmt. Konkreetse projekti mõjud tuleks välja selgitada projekti keskkonnamõju hindamise käigus, mille tulemusena tuleks ideaalis panna paika ka meetmed, mis mõjusid väldiksid või leevendaksid. Näiteks tulevase müra kindlakstegemiseks püüab ekspert modelleerida, milline müraolukord võib tekkida, selle alusel hinnatakse ka seda, kas riigi poolt paika pandud müra piirnormid võivad ületatud saada. Kui on oht müranormide ületamiseks, tuleb rajada kaitsevallid, müraekraanid, või plaanitud tegevust hoopis muuta. Et selliste tegevustega mõjutatakse väga otseselt inimeste elukeskkonda, on seadusega antud igaühele võimalus osaleda nende tegevuste üle otsustamises. Kaevanduste rajamises saab osaleda läbi kaevandamisloa menetluse (sageli viiakse selle käigus läbi ka keskkonnamõju hindamine). Teede rajamine algab vastava maa-ala planeeringu koostamisega ning lõpeb ehitusloa ja kasutusloa väljaandmisega. Nii lubade andmise kui planeeringute menetlemise protsessis on igaühele antud õigus tutvuda otsuste eelnõudega ning neile seisukohti esitada. Praktikas on osalemisvõimalused mõnikord küll takistatud, kuna plaanitavast tegevusest ei anta piisavalt laialt teada (ilmub ainult väike teade ajalehesabas) või korraldatakse arutelu sellisel kellaajal ja kohas, kuhu on keeruline kohale minna. Samuti ei ole protsessides osalenud inimesed alati rahul tulemustega, sest sageli nende ettepanekuid lihtsalt ei arvestata. Kui mõju ei saagi vähendada või leevendada, on teatud juhtudel võimalik maa sundvõõrandamine riigi poolt. Sundvõõrandamine on lubatud ka maavara kaevandamise võimaldamise eesmärgil. Millised on need argumendid, mis võivad üles kaaluda näiteks kohalike elanike või suisa tervete külade liigutamise teise kohta? Sarnaseid külade liigutamisi on ette tulnud näiteks Põhjamaades. Eestis terve küla liigutamiseks otsest õiguslikku alust ei ole, sundvõõrandamist saab riik läbi viia vaid nende kinnistute suhtes, kus see on möödapääsmatu. Tegelikus elus on Ida-Virumaal kindlasti piirkondi, kus elu on muutunud nii keeruliseks, et inimesed lihtsalt lahkuvad. Ühest küljest oleks selgem, kui küla nö liigutamine toimuks konkreetse otsuse alusel, mitte sellise hiiliva surve abil. Teisalt on keeruline näha, milline võiks olla piisav põhjendus inimestelt kodu võtmiseks. Selleks peaks olema väga kaalukas avalik huvi. Kui palju suudavad keskkonnaanalüüsid võtta arvesse kõiki mõjusid keskkonnale ja inimestele? Keskkonnaanalüüsid ei suuda kindlasti kõiki mõjusid arvesse võtta. Kõige lihtsam on hinnanguid andvatel ekspertidel mõõta füüsikalisi ja keemilisi näitajaid – müra, tolm, teatud ainete esinemine vees, kaevuvee tase jne. Ent isegi selliste näitajate kohta on analüüside tegemine omajagu keerukas. Lihtsam on teha arvutusi, kui tegevuse kõik parameetrid on teada, ja ka keskkonna enda omadused on viimse detailini selged. Sellist olukorda tuleb reaalses maailmas aga üliharva ette. Isegi müra mõõtmiseks on erinevaid meetodeid, mille tulemusena jõutakse erinevate tulemusteni. Kui rääkida erinevate ökosüsteemide koostoimest ja sellest, kuidas mingi tegevus neid võiks mõjutada, on tulemus veelgi ettearvamatum. Keskkonnaanalüüsid on piiratud ka sellega, milliseid andmeid nende alusena kasutatakse. Tavaliselt kasutatakse projektide keskkonnamõju hindamisel näiteks loomastiku ja taimestiku kohta teadaolevaid andmeid – ehk selliseid andmeid, mis on kirjas varasemates uuringutes või andmebaasides. Sellised andmed võivad aga pärineda aastate tagant või olla ebatäpsed – seega võib tegelik olukord kohapeal olla juba hoopis teine. Sageli ei ole mõne piirkonna või asjaolu kohta üldse andmeid. Kuna uuringute tegemine on kallis ja võtab palju aega, siis ei nõua ka Keskkonnaamet kuigi sageli täiendavate uuringute tegemist. Mõistagi on küsimuseks, kas võimaliku kahju oht ei ole suurem kui lisauuringute kulu. Analüüside täpsust saaks iseenesest hinnata ka tagantjärgi – see aitaks ka tulevikus prognooside tegemisel täpsem olla. Täna ei ole aga selget pilti, kuidas näiteks viimase 10 aasta jooksul läbi viidud keskkonnamõjude hindamise tulemused tegelikult paika peavad. Juba 2005. aastast alates tuleks seaduse kohaselt rakendada keskkonnamõju järelhindamise mehhanismi, mis peaks aitama just sellist hinnangut teha. Järelhindamise süsteem ei ole aga seniajani ellu rakendunud (selline järeldus on tehtud näiteks Keskkonnamõju hindajate ühingu 2013. aastal koostatud töös, milles analüüsiti süsteemi senist toimimist). Kuivõrd keskkonnaekspertide võimuses ei ole tegevuste mõjusid 100 protsenti ette ennustada, tuleks olulisema mõjuga tegevuste puhul lähtuda ettevaatusprintsiibist, mis on nii Eesti kui EL keskkonnaõiguses üheks juhtivaks põhimõtteks. Kui ei ole teada, kas tegevus võib loodust või inimeste elukeskkonda kahjustada, tuleks eksida pigem ettevaatuse poolele ning tegevust kas mitte lubada või seada täiendavad ettevaatusmeetmed. Oleme küll maininud raudteetrassi ja kaevandusi, kuid lisaks on ju veel tuulepargid – millised inimese mõjudega suurprojektid veel mõjutavad erinevaid huvigruppe ja kogukondi? Inimeste elukeskkonda ja looduskeskkonda mõjutavaid suurprojekte on tõesti igasuguseid. Lisaks teede rajamisele, karjääridele ja kaevandustele ning tuuleparkidele võib näiteks tuua tööstus- ja tehnopargid, suurtehased, sadamad (nt Sillamäe sadam), suurprügilad. Ühest küljest on sellistel projektidel otsene keskkonnamõju: tekkiv õhusaaste, müra, jäätmed, mõnikord õnnetuse oht jmt. Teisalt ulatub selliste projektide mõju tavaliselt kaugemale kui lähipiirkond, näiteks nendega seotud liikluskoormuse suurenemise tõttu.
