Toomas Alatalu: nii Kremli käekiri kui ka kremloloogide tase on endine
Alustaks sellest, et Ukraina Maidani revolutsioon lõppes parlamentaarses vormis võimuvahetusega Kiievis 22. veebruaril  – Ukraina presidendi Viktor Janukovõtsi ja tema meeskonna asendas opositsiooniliit koos ületulijatega senisest võimuleerist. Kuna tegu oli põhimõttelise poliitvalikuga - kas euroliitu või tolliliitu, siis oldi vastuaktsiooniks valmis. See vallandati 2. veebruaril Harkivis kogunenud Ida-Ukraina ja Krimmi kõigi tasandite saadikute nõupidamisel, kuhu pidi tulema ka Janukovõts, ent too läks pärast mahavõtmise teadet Kiievis tee peal kaduma. Rahvusvaheline sõnum – me ei allu enam Kiievile ja võtame võimu enda kätte – läks aga Harkivist teele. Seda Venemaa külaliste kohalolles, kelledeks olid mõned kubernerid ja Venemaa parlamendi mõlema koja väliskomisjonide – aga just nood tegelesid ka stalinliku põhiseaduse kehtimise päevil uute alade vastuvõtmisega – esimehed. Ehk siis ka Mihhail Margelov, kes alles kaks päeva varem oli Tallinnas innustanud riigikogulasi piirilepingu kiireks ratifitseerimiseks ja seda „ilma üllatusteta“. Kui lisada, et samal 22. veebruaril istus koos analoogiline separatistide seltskond Gagauusia (Moldova – sealses teises separatismipesas Transnistrias on vastav dokument olemas veel 2006. aastast), siis – Kremli välispoliitikal on alati haaret olnud! Järgmine päev ehk 23. veebruar algas sellega, et Sevastopoli linnavalitsuse ette kogunenud mass võttis maha linnapea ja määras sellele kohale – nagu kõikjal kuulutati – „Venemaa kodaniku“ Aleksei Tšalõi. Nii nagu Harkivis, olid ka siin kohal Riigiduuma saadikud. Samal päeval tähendati Vene transportlaevade saabumist Sevastopoli merebaasi ja 27. veebruari hommikul hõivasid „tundmatus vormis relvis mehed“ Krimmi parlamendihoone Simferopolis. Kohaletoodud saadikud andsid relvis meeste kohalolles võimu väikepartei „Venemaa Ühtsus“ juhile Sergei Aksjonovile ja algas Moskvasse mineku otsuste tegemine. Samuti 27. veebruaril esitasid Putini režiimi peamise satelliitpartei ehk Õiglase Venemaa tegelased Sergei Mironov ja Jelena Mizulina Riigiduumas seaduste parandused, mis avasid võimaluse „uute alade“ ühinemiseks Venemaaga. Kuigi Kreml mängis lahtiste kaartidega, jätkas Lääs „ei-tea-kas-ikka-päris“ hoiakut. Kaks päeva hiljem ehk pärast Krimmi uue juhi tugevdamist uute jõustruktuuridega läks Moskva sündmustele järsule forsseerimisele – 1. märtsil esitas Krimmi parlament ühinemispalve ja seejärel toodi Krimmi rahvahääletus aeg neli korda ettepoole – 25.05, 30.03, 23.03,16,03. Mõistagi selleks, et totaalse ajupesu alla langenud mass vajalikus pinges hoida. Tegelikult ei nõudnudki Krimmi mass erilist töötlemist, sest elatakse tõesti kehvemini kui Venemaal, nagu Putin oma 4. märtsi teleesinemises veenvalt selgitas. Peamine vahe on selles, et Ukrainas ei maksta toetusi Nõukogude Armee vanemohvitseridele, kelledest Krimm tänu omaaegsele veteranide premeerimise poliitikale aga suisa kubiseb. Tasub tõdeda, et tormamisele vaatamata tegeles Krimmi parlament kogu referendumi eelse nädala tatarlaste probleemidega, mis näitab, et see on nende Achilleuse kand. Stalini korraldusel 1944. aastal väljasaadetud ja alles 1989. aastal tagasi lubatud tatarlastele pole nende kallal toime pandud ülekohut siiani keegi korvanud. Sestap pidi 18. mail 2014 Simferopolis toimuma Euroopa Liidu osalusel rahvusvaheline foorum arutamaks tatarlaste õiguste taastamist – teave, mis vaieldamatult ajendas neid, kes omal ajal said endale „kingitusena“ 300 000 deporteeritud inimese eluasemed - otsima tuge liitumises Moskvaga, kus „omasid ei reedeta“. 12.märtsil vorpis Krimmi parlament valmis „Garantiid tatarlaste õiguste tagamisest“, millised mõistagi nõuavad raha, mida Krimmil lihtsalt pole. Moskva enda tõdemuse kohaselt võttis vaid 40% tatarlastest osa referendumist ehk siis viimase päevade rahmeldamine ei andnud tulemusi. Tegemist on Teise maailmasõja jäänukprobleemiga, sest teised võitjad on ju ikkagi ülekohtu jaapanlaste ja sakslaste suhtes korvanud ning tasub loota, et just võitjad hakkavad ka nüüd Moskvale meelde tuletama aastakümneid tegemata asju. Satelliitpartei rollist Venemaa välispoliitikas veel niipalju, et pärast Krimmi referendumit oli Mironov esimene, kes kuulutas, et „uus Venemaa maade kokku korjamine“ on alanud. Putin oma teisipäevases võitja-kõnes andis siiski teada, et Ida-Ukrainat ei taheta. Hea seegi, et suudetakse reaalsusi vähemalt osaliseltki tunnetada - 2 miljoni ja 15 miljoni uue alama saamisel on suur vahe. Venemaal on kümneid keskusest dotatsioone saavaid piirkondi ja nüüd lisandub neile ka Krimm. Pealegi olukorras, kus muu maailm katkestas, vähemalt ajutiselt, suurema suhtlemise Venemaaga. Mainitud sanktsioonid ise aga andsid jällegi selgelt märku kremloloogide lootusetust mahajäämusest Venemaal toimuvast – Venemaa poliitikute varade külmutamine Läänes on tegelikult naeruväärne lubadus, sest veel mullu pidid nad oma rahad tagasi tooma kodumaa pankadesse.
