Doktoritöö: kolmandik täiskasvanud eestlastest on rasvunud
Enam kui kolmandik täiskasvanud eestlastest on rasvunud ehk kehamassiindeksiga üle 30. Tervislik kehamassiindeks jääb alla 25.  Rasvumine, metaboolne sündroom ja 2. tüüpi diabeet on viimastel aastakümnetel kogu maailmas oluliselt sagenenud, omades tüsistuste kaudu märkimisväärset mõju elanikkonna tervisele. Kolmes Eesti maakonnas läbiviidud rahvastikupõhine läbilõikeuuring näitas, et rasvumine on Eestis levinud 32 protsendi täiskasvanute hulgas. See on oluliselt kõrgem kui varasemalt hinnatud, kuid siiski võrreldav hiljuti avaldatud andmetega teistest Euroopa riikidest. Rasvumisega seotud negatiivseid tervisenäitajaid selgus veelgi. Tervelt viiendikul elanikkonnast esineb glükoosiregulatsiooni häire. Sealhulgas 5 protsendil paastuglükoosi häire, 8 protsendil glükoositaluvuse häire ja 7 protsendil diabeet. Paastuglükoosi häire ja glükoositaluvuse häire puhul on tegemist nn „eeldiabeediga”, millega on seotud suurenenud risk haigestuda 2. tüüpi diabeeti. Eeldiabeedi faasis toimib väga tõhusalt elustiili muutus, mille eesmärgiks on kehakaalu langetamine. See aitab 2. tüüpi diabeeti haigestumist vältida või edasi lükata, selgitas Eglit. Juhuvaliku meetodil leitud 495 isiku tulemusi analüüsides selgus ka, et metaboolse sündroomi ehk ainevahetussündroomi esineb Eesti täiskasvanute hulgas 26 protsendil, mis on sarnane teiste Euroopa riikide vastavate näitajatega. Nooremate meeste seas oli metaboolse sündroomi levimus nooremate naistega võrreldes oluliselt kõrgem – kui Euroopas esineb seda13 protsendil noortest, siis Eestis 26 protsendil. Rasvumine on enamasti seotud häirunud rasvkoehormoonide tootmise ja kroonilise põletikuga, mis omakorda põhjustab insuliinresistentsuse, 2. tüüpi diabeedi ja metaboolse sündroomi kujunemist. Adiponektiin on rasvkoes toodetav positiivsete toimetega hormoon, mille tase on rasvumise ja sellega seotud seisundite puhul langenud. Uuringu tulemuste põhjal leiti, et kõrgmolekulaarkaaluga adiponektiini tase oli seotud erinevate metaboolsete riskifaktoritega nii meestel kui naistel, kuid täpsem analüüs tõi välja ka soolised erinevused. Samuti selgus, et 12 protsendil rasvunutest metaboolseid häireid ei esinenud ja nende kõrgmolekulaarkaaluga adiponektiini tase oli sama kõrge kui normaalkaalulistel uuritavatel. Triin Egliti doktoritööd „Rasvumine, glükoosiregulatsiooni häired, metaboolne sündroom ja nende seosed kõrgmolekulaarkaaluga adiponektiini tasemega“ juhendasid Tartu Ülikooli sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember ja Tarvo Rajasalu (1969-2012).  
