Kristjan Vassil: rahulolematus mõne erakonnaga ei anna veel põhjust selle asemele uut rajada
Mis võib erakondade mõttes aastaks 2032 muutuda? Eesti on konsolideerunud demokraatia ja suuri muutusi erakondlikul maastikul pole põhjust oodata. Mis aga kindlasti peaks muutuma on side erakondade ja valijate vahel. Samuti peaks paranema poliitiline kultuur. Uusi erakondi juurde ei tule? See, kas mõni erakond juurde tuleb või ära kaob, on nii väike muutus, et sellest ei ole mõtet suurt numbrit teha. Oluline on, et erakonnad kataksid valijate poliitilisi eelistusi olulistes segmentides. Kui kusagil tekib esindatuse defitsiit – mingid valdkonnad jäävad olemasolevate erakondade poolt katmata – avaneb võimalus uuel erakonnal mobiliseerida need valijad ja saada esindatus parlamendis või muus esinduskogus. See oleks minu arvates ainus põhjus, miks me mõnda uut erakonda vajaksime. See, et me oleme praegu rahulolematud mõne erakonnaga ei anna veel põhjust selle asemele uut erakonda rajada. Pigem tuleb senisest tugevamalt rahulolematuse põhjustest märku anda. Neid erakondasid on kõigil võimalik korrale kutsuda nende poolt mitte hääletamisega. Euroopa Parlamendi valimistel või kohalike volikogude valimistel käituvad valijad tihti nii, et jätavad hääletamata erakonna poolt, mis on tegelikult nende esimene eelistus ja annavad oma hääle mõnele teisele erakonnale, et väljendada eeskätt oma rahulolematust, mitte niivõrd oma siirast poliitilist eelistust. Mis võiks poliitilisel maastikul muutuda? Mis kindlasti peaks vähenema, on poliitiline rehapaplus. Eks need nukumeistrid ja sularahamehed saavad ise ka aru, et nende teod päris õiged ei ole ja loodetavasti selline käitumine ajapikku kaob, kuid see saab kaduda ainult siis kui kodanikkond ja institutsioonid reageerivad kiirelt ja ühemõtteliselt. Kodanikkond peab muutuma tundlikumaks ja väljendusvõimelisemaks. Institutsioonid peavad tagama, et taunimisväärsed juhtumid võetakse kiirelt ja jõuliselt lahendada. Kui keegi prindib lehekülgede kaupa välja võõrast kirjavahetust ja hoiab seda oma oma kodus ning kogu juhtumile pole formaalset lahendit veel kaks aastat hiljem, siis on institutsionaalsel tasandil midagi väga viltu. See peaks kindlasti muutuma. Peame mõistma, et erakonnad on majanduslikud mängurid, kes maksimeerivad oma huve. Pole põhjust arvata, et nad loomulikult oma mugavustsoonist välja tuleksid ja üleöö härrasmeesteks muutuksid. Kuidas muutus tulla saab? Lõpuks räägime ikkagi ju poliitilisest kultuurist, hetkel küll kultuuritusest. Poliitiline kultuur ei ole siinkohal udune mõiste, vaid protsess, kus poliitilise käitumise norme ja informatsiooni antakse üle ühelt poliitikute põlvkonnalt teisele – see on lihtsustatult poliitilise kultuuri definitsioon – ja ma tõesti loodan, et see hakkab paranema. See saab paraneda, kui uus põlvkond on normide ja vaadete suhtes kriitilisem. Arvan, et see paraneb. Suur probleem on aga hetkel see, et erakondade noored tulijad sotsialiseeritakse süsteemi-siseselt, väliseid tulijaid on vähe, mis omakorda tähendab, et nad võtavad normid üle vanadelt tegijatelt ja mõistagi on siis muutuseks vähe ruumi. Õnneks on siin ka erandeid. Tõsiasi on ju see, et põlvkond vahetubki. Jah, ja see ongi üks peamine mehhanism, mis saab tagada seda, et meie poliitiline kultuur paraneb. Ent selleks on vaja seda, et meie poliitikasse, erakondadesse, tuleks süsteemiväliselt inimesi juurde: ma ei näe, et seda juhtuks vajalikul määral. Aga kas valimissüsteemis muutub midagi? Kas üldse on vaja, et midagi muutuks? Valimissüsteemi muutmine ei paranda ilmtingimata poliitilist kultuuri. Kui teemegi rangemad reeglid, see ei tähenda, et süsteemis osalejad võtaksid neid tõsiselt. Meie praegune raamistik on tegelikult ju päris hea, vaja oleks poliitilist härrasmehelikkust, kus mängureeglitest lihtsalt kinni peetaks. Muide, lisaks põlvkondade vahetumisele suureneks poliitiline härrasmehelikkus ka siis, kui poliitikas osaleks senisest enam naisi: siin on väga suur potentsiaal kasutamata jäänud. On üldse lootust, et härrasmehelikkus tõuseb esile? Jah, uues põlvkonnas on härrasmehelikkus rohkem paigas – mõelge kasvõi Ligi ja Ossinovski peale. Samuti on ka naispoliitikute puhul minu arvates "härrasmehelikkus" hästi paigas. Ma ei pruugi tihti nõustuda Mailis Repsi või Kadri Musta seisukohtadega, aga debattides kasutavad nad argumente vaidlusteema, mitte oponendi isiku kohta. Naiste osalusel toimuvad debatid on enamasti palju argumendirikkamad kui need, kus omavahel vaidlevad ainult mehed. See on informatiivne ja tekitab dialoogi. Sellest kõigest järeldades valijakompass seega ümberseadistamist ei vaja? Valijakompassi põhifunktsionaalsus on tagada see, et kodanikud saaksid pragmaatilise peegelpildi oma poliitilisest minast ja selles osas suurt muutust ma ei oota. Mis kindlasti muutub on asjaolu, et valijakompassid on tulevikus rohkem seotud sotsiaalmeediaga. Näiteks avab see uusi võimalusi kodanikuühiskonna tugevdamiseks. Sotsiaalmeedia sidumine valijakompassidega on üks viis, kuidas on inimestel võimalik mobiliseeruda mingite poliitiliste initsiatiivide läbisurumiseks, seadusandluse loomiseks ja need avarduvad järgmise 18 aasta jooksul massiliselt. Konkreetsemas ja lühiajalisemas plaanis töötab meie uurimisrühm praegu lahenduste kallal, kus inimesed ei saaksid ennast võrrelda mitte ainult erakondadega, vaid ka oma sõprade ja tuttavatega. On väga põnev analüüsida oma sotsiaalset võrgustikku poliitiliste eelistuste kaudu, sh avastada et meie parimad sõbrad võivad olla poliitilises mõttes meist totaalselt erinevad. Mida see teadmine annab? See annab huvitava ja detailirohke sissevaate meie sotsiaalvõrgustikku; uue dimensiooni meie kõigi sõprade kohta. See on viis, kuidas me muudame muidu ebahuvitava poliitika inimeste jaoks huvitavaks. See on viis, kuidas me suurendame poliitilist osalust ja viis, kuidas me vähendame poliitilist apaatsust. Me muudame millegi, mis on üdini igav ja muudame ta atraktiivseks, eriti noorte jaoks. Kas siin ohtusid ei ole, kui on teada, kus elavad teatavate poliitiliste eelistustega inimesed? Esialgu ei ole seda tüüpi informatsiooni võimalik saada, kuid mis peamine, igasugune valijakompassi sidumine sotsiaalmeediaga peab toimuma rangelt inimese enda nõusolekul andes talle täpselt teada, millist informatsiooni milliseks otstarbeks kasutatakse.  Kui mõelda muude valdkondade peale, siis mismoodi on see ohtlikum, kui näiteks see, et Ameerikas arvutatakse igale erakonnatoetust mittemääratlenud majapidamisele tõenäosus, kas nad on pigem vabariiklaste või demokraatide toetajad ning seejärel saadetakse sinna ukselt-uksele käijad ja otsepost. Või mismoodi on see ohtlikum kui supermarketid ennustavad klientide ostuajaloo põhjal nende tulevikuoste või pangad varasema käitumise pealt tõenäosust osta uusi laenu- või kindlustustooteid? Kas see on selles suhtes ohtlikum? Inimesed avaldavad enda kohta tunduvalt delikaatsemaid asju kui poliitilised eelistused. Ma näen siin selgelt rohkem võimalusi kui ohtusid. Kristjan Vassili uurimissuundadeks on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju poliitilisele käitumisele, e-valimised ning valijakäitumine. Kristjan Vassil juhendas 2011. aastal avalikkuse ette jõudnud projekti Valijakompass, mille abil saab valija ülevaate, millised tema isiklikud seisukohad kattuvad erinevate erakondade platvormidega.  
