Kristjan Port: soolisest ebavõrdsusest programmini, mis oskab teha enda valmistajat
Tööülesandeid tuli nii maksuametilt kui teadlastelt. Tihti töötasid kompuutri ametikohal naised, kes olid küll saanud ülikoolis matemaatiku diplomi, aga ühiskondlike hoiakute tõttu ei kuulunud niivõrd teadusmaailma, kuivõrd pidid tegelema rutiini ja täpsust nõudvate ülesannetega. Meestelt oodati julgeid, isegi riskantseid ideid, millest oli abi külma sõja aegses ideoloogiate rammuvõtmises. Progress oli positiivsuse varju maskeeruv sõna-relv, mis eriti ei seostunud mõne konkreetse inimliku probleemi lahendamisega, küll aga rääkis mõne maailmavaate hetkelisest triumfist. Nüüd peab ära märkima James Watsoni, Maurice Wilkinsi ja Rosalind Franklini, unustamata Francis Harry Hompton Cricki. Nimetatutest esimene ja viimane on kuulsad tänu Nobeli preemiale eluslooduse programmikoodi „lahtihäkkimise“ eest. DNA ehituse kirjeldamiseks üliolulist infot omanud Rosalind Franklinit ei tea peaaegu keegi, sest naisena oli ta pigem teadusesse tunginu kui kutsutu ja valitsenud kultuuri tõttu osaliselt kibedavõitu. Avastusi endale hoidnud naine oli suure preemia andmise ajaks (tõenäoliselt laborite radioaktiivsuse tõttu) noorelt vähki surnud. Seega on olemas kolm teemat – arvutiajastu ja DNA ajastu algus ning tänasega võrreldes küllaltki vastuvõtmatu suhtumine teatud väärtustesse. Antud juhul siis meeste ja naiste võrdsusse. Seda viimast teemat sisu poolelt rohkem ei puuduta, küll aga vajame järgneva mõistmisel hoiatavat meeldetuletust, et meid võivad tänagi kammitseda mõned näiliselt selged ja normaalsed, kuid aastate pärast hämmingut põhjustavad väärtusarusaamad. Nagu näiteks küsimus elu tegemisest. Kas inimene tohiks tegeleda täiesti uute elusate asjade loomisega? Seni on nendes küsimustes õigus ja oskus olnud looduse käes. Samas võib teemale vaadata ka nii, et inimene selle looduse osana tohibki võtta endale voli olla lihtsalt grandioossemate võimete esindaja, kes on puht loomulikult, võiks isegi öelda, et loodusliku nähtusena selgeks teinud, kuidas töötab DNA, milline roll on informatsioonil kogu teadaolevas elus ning füüsilises keskkonnas üldisemalt. Ja kui tal on õnnestunud kujundada läbi infotehnoloogia enese elukorraldust, siis miks keelata talle bioloogilise maailma „häkkimine“? Vastust sellele küsimusele on täna sama raske anda, kui kirjeldada viiekümne aasta eest tulevikku, milles naised valivad emarolli asemel karjääritegemise kasvõi teaduses. Ometi peame hakkama elu tegemise küsimuste üle mõtlema, eriti pärast seda, kui teadlaste grupil õnnestus esmakordselt teadaoleva maailmakõiksuse ajaloos konstrueerida informatsiooni põhjal esimene „töötav“ kromosoom. Teades pärmiseene DNAd kirjeldavat informatsiooni, sünteesisid teadlased seenekesele uue bioloogilise retseptiraamatu analoogi. See tähendab, et neil õnnestus sepitseda miski, mida on vaja elu loomiseks. Teha jääb veel 15 kromosoomi ja siis võiks öelda, et on olemas programm, mis sisaldab programmi, kuidas ise ennast edasi teha, ad infinitum.Arvestades, et omame pärmiseenega ühist arengulugu ja meie DNAst leiab tänagi paar tuhat pärmiseenega ühist geeni, siis võiks ju ajamasinaga mängides luua stsenaariumi, mille kohaselt mõne labori lauanurgale jäetud klaasanumas oleva sünteetilise DNA programmi põhjal käivitub rakukese valmistamine, kuni see rakuke areneb aja jooksul ja keskkonna mõjul mingiteks arenenumateks liikideks, millest vähemalt üks õpib ära info käsitlemise. Seejärel teeb ta selgeks, mis on DNA ja kuidas seda sünteetiliselt luua jne. Ehk siis – informatsioon looks uut informatsioonikandjat enda paljundamiseks. Kaasaegsete inimestena ehk DNA info kandjatena peame ilmselt vahepeal välja surema, tõenäoliselt hakkame taolise progressi vastu võitlema. Kuigi, ilmselt jäämegi progressile jalgu, sest oleme selle teel vaid infotehnoloogiline vaheetapp.
