Doktoritöö: kliimamuutuste tagajärjed võivad Peipsi järvele olla dramaatilised
Doktoritöös jõuti järeldusele, et ilmastikunäitajad nagu veetase ja vee temperatuur, päeva keskmine ja maksimaalne tuule kiirus ja fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus osutusid olulisteks Peipsi vee kvaliteedi määrajateks. Selgus, et üldfosfori kontsentratsiooni muutused olid eriti tundlikud tuule kiiruse muutuste suhtes. „Esmakordselt Peipsis tehtud ulatuslikud resuspensiooni mõõtmised näitasid, et tuule mõju vee kvaliteedile avaldub just setete resuspensiooni kaudu,“ ütles maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant Olga Tammeorg. Resuspensioon on iseloomulik paljudele madalatele, kuid suure pindalaga järvedele. Suure pindala tõttu tekitavad tugevad tuuled lainetuse ning see omakorda kergitab järve põhja settinud osakesed tagasi vette. Uuringu tulemused aga näitasid, et selline protsess võib kliimamuutuste tagajärjel olla vee ökosüsteemidele olla dramaatilised. Tormituulte sagenemine, mida prognoositakse seoses kliimamuutustega, võib esile kutsuda setete hulga suurenemise järvevees. Sisuliselt tähendab see vee hägustumist, mis omakorda mõjutab järveelustikku. Võrdlusandmete saamiseks uuriti tugevalt eutrofeerunud Vesijärve osa Enonselkäs Soomes, mille vee kvaliteet paranes 1990. aastatel, sest piirati toiteainete sissevoolu järve ning suurendati kalade väljapüüki. 2000. aastatel tähendati seal taas vee kvaliteedi halvenemist, mis ajendas uurima settimist ja setete resuspensiooni kui selle võimalikku põhjust. Uuringud Enonselkäs näitasid, et järve setete ümberpaiknemine järve madalamates piirkondades võib mõjutada kogu järve vee kvaliteeti. Tammeorg selgitas, et Vesijärve ja Peipsi uurimine andsid kinnitust, et madalate alade tuulte tagajärjel tekkinud resuspensioon ning hõljuvaine sisevool põhjustavad suuremat veehägust. Peipsi järves on aga ka teine probleem - sealne fosfori kontsentratsioon on juba praegu probleemiks, kuid kliimamuutuste, eriti tugevnevate tuulte tõttu võib fosfori tase veelgi tõusta. Doktoritöös rõhutatakse vajadust vähendada Peipsi järvele tehtavat väliskoormust ehk vähendada sinna võimalikke toitainete ja setete sissevoolu. See võimaldab vähendada uute toiteainete akumuleerumist setetesse.
