Urmo Kübar: laulupidu ja trenn
Mu esimene laulupidu laulukaare all jõudis kätte alles täiskasvanuna, paar aastat pärast ülikooli lõpetamist, 2004. aasta peol. See oli siis, kui peo avapäeval kallas nii tugevalt vihma, et mu kodutänaval sadama lähedal sõideti kummipaatidega, peoliste rahvarõivad vettisid, muusikud ei tihanud oma hinnalisemaid pille välja võtta ning ametlik rongkäik jäetigi ära. Õhtuks oli aga sadu lakanud, plats rahvast täis ning Tõnu Kaljuste astus dirigendipulti, et juhatada Rudolf Tobiase “Eks teie tea”. Tundsin, et laulan oma südame välja. Mis sest, et vaid ühena sadadest baritonidest ja teise inimese sõnu esitades – leidsin, et mul on sel hetkel kümnetele tuhandetele lauluväljakule tulnutele edastada tohutult oluline sõnum sellest, kuidas nende – meie – sees elab vaim, mis on suuteline kõike looma. Ning nagu laps imesse uskudes ootasin sisimas, et nüüdsama seiskub aeg ja kogu väljakutäis rahvast tardub neid sõnu kuuldes, umbes nagu praegu kinodes jooksva küüditamisfilmi kurbkaunites kaadrites. Et pärast seda laulu ei saa ju meie kellegi elud enam endised olla. Tegelikkuses muidugi midagi sellist ei juhtunud. Elu jätkus nagu ikka – ühed istusid ja kuulasid, teised lobisesid omavahel, kolmandad sebisid ringi. Laul lõppes, plaksutati, me esitasime veel triumfikoori Verdi “Aidast” ning läksime ära koju, et järgmisel hommikul jälle tagasi tulla ja veel üks päev koos laulda. Järgmised peod on näidanud, et pole see nii ükskõik midagi, mis laulukaare all kõlab. Ilmselt on tänaseks enamikul ununud, kuidas eelmise peo eel kõlasid lubadused protesti märgiks kaare alt ära marssida, sest üks lauludest alandavat naisi – mis sest, et selles Heiki Vilepi sõnadele tehtud palas “Mehed ja naised” nimetati teksti tühipaljaks aasimiseks. Tänavu nõutakse Erkki-Sven Tüürilt ja Peep Ilmetilt leheveergudel ja netikommentaarides selgitust, et härrased, kuhu ja kelle eest me teie loos õieti taandume, 20 aastat pärast taasiseseisvumist, pingelises julgeolekuolukorras, aga NATO liikmena? Mulle väga meeldib, kui inimesed räägivad kunstist. Aga ma ei saa üle piinlikkusest, kui luuletajat sunnitakse leheveergudel selgitama, mida ta oma tekstiga mõtles, või heliloojalt nõutakse aru, miks on ta laulupeole kirjutanud nii keerulise laulu, mida iga koor ei suudagi selgeks õppida. Kuidagi liiga selgelt meenutab see läinud sajandi keskpaika, kui lugejate väidetavatele ootustele viidates nõudis ajakiri Looming näiteks Betti Alverilt, et võtku ta nüüd oma senised luuletused “kriitilise luubi alla, andes neile marksistlik-leninistlik hinnang”. (Mida Alver, kes muu hulgas kirjutanud luuletuse vaimust, keda härg vardas väntab, loomulikult ei teinud – ega loonud seejärel pea paarkümmend aastat ridagi.) On aga veel üks põhjus, miks tunnen end nii puudutatuna neist nüüdseks juba kehvaks traditsiooniks saanud meedialugudest peoeelsete ülevaatuste ajal, kus kurdetakse, kuidas repertuaar olla jälle liiga raske, ja kui ülekohtune olevat, et kõik soovijad laulukaare alla või tantsumurule ei pääsegi. Töötades vabaühenduste liidus EMSL olen aastaid seisnud selle eest, et kui miski tundub olevat vale, siis öeldaks ja tegutsetaks, mitte ei lepitaks jõuetult ega harjutaks. Endise ajakirjanikuna olen oluliseks pidanud, et meedia seisaks nõrgemate eest. Ent kui neetult lihtne on võrreldes millegi loomisega paljalt öelda, et mulle ei sobi, tehtagu midagi muud. Või kust alates muutub nõrgemate eest seismine nende olukorra põlistamiseks, paremaks saamisele püüdlemise asemel veendumuse andmiseks, et ongi kellegi teise ülesanne neile muudkui vastu tulla ja nende tahtmist järgi teha? Ülehomme möödub aasta rahvakogu arutelupäevast. Kui toona tulime korraldajatena välja plaaniga kutsuda neid küsimusi arutama avaliku arvamuse küsitluse laadne läbilõige, minimudel Eesti ühiskonnast, kritiseeriti seda mitme nurga alt. Ühed naeruvääristasid mõtet, et kuidas nüüd tädi Maalid ja poe taga õlut joovad Ülod hakkavad arutama kompensatsioonimandaatide jaotust riigikogu valimistel. Teised ütlesid, et mis arutelu siin vaja, näitavad ju “laigid” veebis niigi, et rahvas tahab erakondadelt riigipoolse rahastuse ära võtta ning presidenti otse valida ja küll siis kõik heaks saab. Ju olnuks kõigi neil rohkem kui 300 arutelupäevalisel ja sadakonnal vabatahtlikul mõni hõlpsam viis oma laupäev õhtusse saata, aga nad tulid ja tõestasid, et oskavad ja tahavad endale asju selgeks teha, oma arvamust avaldada ja teiste omade vastu huvi tunda. Pärast rahvakogu pole kellelgi õigustust öelda, et rahvas ei suudaks ka keerulistes küsimustes asjalikult kaasa rääkida. Me teame, mis juhtub meie kehaga, kui eelistame õhtust õhtusse trenni minemisele tugitoolist toredaid filmikesi vaadata. Nagu ma ei tahaks, et valimised muutuvad laseršõude ja reklaaminippide konkursiks (olgugi nad mingis kontekstis vahvad vaadata), ei peaks ka laulu- ja tantsupidu muutuma lihtsalt simmaniks, vaid võiks meid kõiki – lauljaid, tantsijaid, kuulajaid, vaatajaid – panema püüdma olema natuke parem versioon endast. Nagu teame, et trenni puhul on kõige raskemad need esimesed sammud tugitoolist koduukseni, nii teame ka rõõmu eneseületamisest, kui oleme suutnud luua midagi enamat kui eile. Sest eks me ju tea, et meie jumala tempel oleme ja et jumala vaim meis elab.
