Mari Karm: kirju üliõpilaskond muutub tulevikus õppejõule väljakutseks
Milline on ülikool aastal 2032? Ülikooli õppimis- ja õpetamiskeskkonda mõjutavad mitmed asjaolud. Tehniliste võimaluste muutumine, info kättesaadavus, üliõpilaskond, majanduse seis, muutused keskhariduses jms. Seetõttu on selles palju määramatust ja ettearvamatust, me ei oska kujutledagi, mis kõik võib olla juhtunud aastaks 2032. Arvan, et oluline on, et õppejõud märkaks muutusi ja oleks valmis neid arvesse võtma. Ülikooli õpikeskkond muutub tõenäoliselt olulisel määral selle aja jooksul, mil noor õppejõud asub tööle ja töötab oma elu jooksul. Oma tööaja jooksul tuleb õppejõul kohaneda mitmete muutustega ning see tähendab ka õppejõu jaoks järjepidevat õppimist. Millised on üliõpilased 18 aasta pärast – need, kes praegu sünnivad ja aastaks 2032 täiskasvanuks saavad? Üliõpilaskond on muutunud ja ilmselt muutub veel kirjumaks – täiskasvanud õppijad, välisüliõpilased, tehniliste vidinatega harjunud keskkoolist tulnud noored. Tundub, et tuleks kõigi võimalike erijoontega arvestada ning tundub, et see on õppejõule küllalt suur väljakutse. Ent võib-olla on mõned olulised, olemuslikud üliõpilaste õppimist iseloomustavad jooned, mida silmas pidades saab õppejõud õppimist toetada, nii et need erisused polegi enam nii olulised. Näiteks õppija enda aktiivsus õppimisel on tähtis nii keskkoolist kui elust tulnud üliõpilaste puhul. Arvestades, et ülikoolis ei õpi enam praegugi üksnes gümnaasiumilõpetajad, üha enam on täiskasvanud õppijaid ja välistudengeid, siis milliseks muutub õppejõu roll? Õppejõu roll on olnud uue teadmise looja ja teadmiste edasi andja. Praegu on igal pool tohutult uut infot kättesaadaval ning oluline on selle info analüüsimine, hindamine ja valikute tegemine. See toob kaasa muutuse õppejõu tegevuses – oluliseks kriitilise mõtlemise suunamine. Kui tänapäevased teadmised õppimisest rõhutavad seda, et oluline on õppija aktiivsus, et iga õppija konstrueerib ja loob teadmist ise, et oluline on õppimine, mitte õpetamine, siis õppejõu roll on saavutada üliõpilase õppimine. See aga on palju keerulisem ülesanne kui pelgalt teadmiste edastamine. See vajab lisaks erialastele teadmistele, et õppejõud oskaks koostada ja kasutada erinevaid kavalaid ülesandeid, valida sobivaid õppematerjale, suunata üliõpilastelugemist ja arutelusid, mõtelda välja põnevad hindamisülesanded, anda tagasisidet, hoida üliõpilase motivatsiooni. Seda nii silmast-silma õppimises kui e-õppes, vahet pole. Mõlemal juhul on vaja saavutada, et üliõpilane ise õpiks, teeks seda rõõmuga, süvenemisega, vaimustusega – nagu hull. Õppejõud võiks teada, kuidas üliõpilane selleni viia. Seda ainult enda hingejõuga teha on raske, pedagoogiliste ja metoodiliste töövõtete tundmine aitab õppejõudu. Millega mõõta õppejõudu? Praeguses hetkes hinnatakse õppejõudu teadustöö põhjal, kuid on hakatud arvesse võtma ka õpetamist. Esialgu tähendab see, et vaadatakse üliõpilaste tagasisidet ja otsustatakse selle põhjal õppejõu õpetamise üle. Üliõpilaste tagasiside on siiski vaid üks komponent õpetamise hindamisel, oluline on ka õppejõudude koolitajate pilk, kolleegide vaade, eneserefleksioon. Samas on oht, et pingutame igapidi üle, surve õppejõule suureneb järjest – ole hea teadlane, ole hiilgav õpetaja. Seetõttu tuleb läbi mõelda, kuidas toetada õppejõudu? Kuidas mõistlikul viisil tasakaalustada ootusi teadusele ja ootusi heale õpetamisele? Kuidas hoida õppejõudu, et ta oleks rõõmus ja inspireeriv ning säilitaks oma töörõõmu? Kas üha enam digitaliseeruvas maailmas on üldse enam õppejõudu vaja ja kui palju? Ma arvan, et inimene on väga tähtis, e-õppes on õppejõud väga oluline: ta koostab kursuse, mõtleb välja ülesanded, valib materjalid, koostab üliõpilaste enesekontrolli ülesandeid, loeb üliõpilaste töid ja annab tagasisidet. Inimene ei kao kuhugi, olgu ta siis lähedal või kaugel, nähtav või n-ö nähtamatu. Mina unistan, et õppimine ja õpetamine ülikoolis oleks rõõmus ja põnev pingutus – kui nalja ka ei saa, siis pole mõtet tehagi. Omaette küsimus on ruumides – kas meie olemasolevad hooned võimaldavad õpetada toredal viisil? Praegu koguvad populaarsust suurtele hulkadele mõeldud iseõppimiskursused (MOOCid), mida kõik ülikoolid püüavad pakkuda. Kas tulevikus võime äkki rääkida haridusest, mille inimene paneb endale ise kokku läbides mooduli aineid Tartu Ülikoolist, teise MIT-st, kolmanda Oxfordist jne? Mis võivad sellise lähenemise plussid ja miinused olla? Mulle isiklikult meeldib siiski väga üliõpilastega seminaris ja auditooriumis kohtuda, mulle meeldib see energia, kui seminaris arutelu käib ning kuuled ja näed, kuidas ühe üliõpilase ideed teisi ärgitavad, kuidas mõtted liiguvad ja mõnusad naljad üksteist inspireerivad. Lisaks tahavad katsed ja välitööd tegemist ning on vaja ikka laboris või metsas kokku saada. Ülikooli kuulumine pole ju ainult õppimine, ülikoolielu osa on ikka ju ka Pirogovi platsil pikutamine, Baeri pea pesemine, väike õlu, üliõpilaspäevad, ülikooli sümfooniaorkestris mängimine, kooris laulmine ja palju muud. Iseseisev õppimine nõuab iseseisvat ja teadlikku õppijat, kursused tuleks ju ka kuidagi loogiliselt valida ja mõistlikult kokku panna. See tähendab, et õppejõu rollile võib lisaks tulla oskus soovitada, kust ja milliseid kursusi võiks juurde võtta. Õppimises ja õpetamises on oluline suhtlemine – üliõpilane vajab tagasisidet ja suhtlemist, tunda, et teda on märgatud ja toetatud. Sama on õppejõuga, vajab märkamist, usaldamist, suhtlemist, toetust, mõistmist.
