Kristjan Vassil: sotsiaalteadused on kaugenenud andme- ja tõenduspõhisusest
Kui vaadata Tartu Ülikooli ja mõelda aastale 2032, siis missuguseid võimalusi-ohtusid on siin näha? Sotsiaalteadustes on kaks probleemi: me ei õpi ja ei õpeta matemaatikat ja me tegeleme väga suures osas ühiskonna jaoks ebaoluliste teemadega. Neid asju on vaja muuta. Suur osa, mitte kõik, aga siiski suur osa sotsiaalteadusest on kaugenenud andme- ja tõenduspõhisest statistilisest modelleerimisest, sest väike hulk sotsiaalteadlastest räägib kõige universaalsemat keelt, mis teeb teadustöö võimalikuks, selleks on matemaatika keel. Mina tegelen oma töös kvantitatiivse modelleerimisega ja näen, kui palju on selles valdkonnas rakendusvõimalusi. Me peame õpetama ja õppima rohkem matemaatikat, tegelema andmete ja protsesside nähtuste modelleerimisega. Tartu Ülikoolis on selleks fantastiline kompetents olemas ja Tartu Ülikool saab olla siin teenäitajaks. Praegu ei kasuta me seda kompetentsi ära. Erinevalt populaarsest seisukohast, et me peaks õpetama midagi substantiivset enne ja meetod järgneb kui konkreetsete töövõtete õpe, ei ole minu arvates õige. Minu meelest tasuks õpetada meetodit iseenesest, matemaatikat iseenesest. Miks on matemaatika õppimine niivõrd vajalik? Minu arvates on matemaatika ja statistilise modelleerimise õpe vajalik ja oluline, sest kui on omandatud seda tüüpi teadmine, siis alles hakatakse nägema uurimisküsimusi, innovaatilisi uurimisseadeid, rakendusvõimalusi ja andmestikke, mida organisatsioonid või inimesed genereerivad oma igapäevase tegevusega niikuinii. Matemaatika õpetamine aitaks sotsiaalteadustel saada lahti ka “pehme” teaduse mainest ja muudaks selle tunduvalt tõsiseltvõetavamaks laiemas ühiskondlikus kontekstis. Statistilise modelleerimise üks olulisi eeliseid on ka asjaolu, et uurimisprotsessist jääb järele diskreetne protokoll. Kui see on korrektselt dokumenteeritud ja kommenteeritud, saavad teised teadlased minu uurimistulemusi korrata ja asuda selle pinnalt konstruktiivsesse dialoogi. Teisisõnu suureneb läbipaistvus ja tulemuste kontrollitavus. Kas 2032 on matemaatika sotsiaalteadustes sees? Psühholoogias õpetatakse seda juba praegu bakalaureusetasemel. Mujal minu teada mitte. Oleks vaja, et see oleks kõigis sotsiaalteadustes sees. See ei ole vabandus, et inimesed tulevad sotsiaalteadusi õppima seetõttu, et neil pole matemaatilist mõtlemist. Mis peaks veel muutuma? Andmekasutus on Eestis totaalselt vale rõhuasetusega: kui keegi tahab midagi uurida, siis esimene mõte on seotud sellega, et teeme uuringu, aga tegelikult seisavad fantastilised andmestikud kogu populatsiooni kohta täiesti kasutamata. Nii näiteks oleme meie tegelenud haridusministeeriumi andmestikule tuginedes eesti doktorandide edukuse hindamisega ja valideerinud meeste-naiste palgalõhe teemat sekundaarsete andmete baasil. Teine probleem on seotud sotsiaalteaduste relevantsusega. Mingil põhjusel uurime tihti asju, mis on ühiskonna jaoks väheolulised. Tihti keskendume protsessidele, mis täpsustavad mingit tüüpi demograafilise teguri mõju valimisotsusele, samas kui lahendust ootavad suured ja olulised küsimused. See on kriitika, mida esitan esimesena iseendale ja loodan, et kui räägime 2032 on mul ette näidata tööd, mis tegelevad sotsiaalselt veel relevantsemate teemadega kui täna. Kuidas olukorda parandada? Viis, kuidas relevantsust suurendada, on tulla välja oma mugavustsoonist ja küsida küsimusi, mis ei pruugi olla seotud otseselt minu uurimistemaatikaga. See eeldab ka senisest suuremat interdistsiplinaarsust – koostööd teiste valdkonna teadlastega. Mind on alati võtnud hästi vastu teiste erialade inimesed, näiteks on meil käsikirjad töös majandusteadlaste ja psühholoogidega, ja ma ei näe põhjust, miks ma ei võiks füüsikute, astronoomide või arstidega koos töötada. Nii kaua, kui me kasutame matemaatilist modelleerimist, räägime me sama keelt ja saame adresseerida meid huvitavaid küsimusi samalt platvormilt – see avab võimalused, mida me ei ole siiani kasutanud. Nii ju antakse väärtust juurde ka, kui oma ala spetsialistid kaasa löövad? Jah, absoluutselt. Vaadates veel tulevikku ja lähtudes neist teadmistest, mis teil on olemas, millised on 2032. aastal ühiskonnas otsuseid langetavad inimesed? Praegu lõpetavad nad ülikooli, kuid mis neist saab? Need inimesed on siis 40-aastased ja nende väljavaade ühiskonnas toime tulekuks on suhteliselt keeruline võrreldes tänaste 40-aastaste inimestega. Nemad peavad oma maksudega üleval enam pensionäre kui meie täna, sest demograafilised muutused on vahepeal oma mõju avaldanud. Samuti on kõigi eelduse kohaselt nende enda võimalused pensioneerumiseks edasi lükatud mitme aasta võrra. See on põlvkond, kes peab võtma demograafilise löögi enda peale ja üleval hoidma meie tänast riiki. Sisuliselt maksab see põlvkond kinni meie praeguse õhukese riigi. See saab olema väga oluline ühiskondlik muutus, sest reeglina on need inimesed olnud oma nooruses parempoolsete vaadetega. Kui nad aga praktiliselt näevad suurenevat maksukoormust, ülalpeetavate inimeste ja pensioniea suurenemist, peaks nende poliitilised eelistused tänu isiklikule kogemusele muutuma. Selles valguses arvan, et see põlvkond saab olema – vastukaaluks praegustele 30-40 aastastele – tunduvalt solidaarsem ja hoolivam. Poliitilises mõttes vasakpoolsem.  
