Vjatšeslav Morozov: Venemaa ahnus võib viia Ukraina NATO-sse
Samuti peab stagneeruva majandusega kimpus olev valitsus varem või hiljem tegema eelarves kärpeid ning kuna neid ei saa teha kaitsekulutustes, siis tuleb Venemaa valitsusel kärpida näiteks hariduse või infrastruktuuri rahastamist, rääkis Morozov ERRi uudisteportaalile antud intervjuus. Kolmandaks võib avalik arvamus muutuda - mida kauem konfliktiolukord jätkub, seda rohkem inimesed sellest tüdinevad ja hakkavad näiteks sanktsioonidega kaasnevate ebamugavuste üle rohkem kurtma. Eile ilmus Morozoviga tehtud intervjuust esimene osa, kus ta rääkis, et Venemaa tegevus Krimmis lähtus eelkõige sisepoliitilistest huvidest, sest sellega hoiti ära revolutsiooniliste meeleolude tugevnemine ning ka president Vladimir Putini populaarsus tõusis. Ida-Ukraina puhul hoiab aga Putini meeskond kõik võimalused kuni viimase hetkeni laual ning teeb otsuseid vastavalt sündmuste edasistele arengutele.   Kas Krimmi puhul taaskord tegemist juhtumiga, kus välispoliitikat kasutatakse sisepoliitiliste eemärkide saavutamiseks? Jah, ma ütleks nii. Ma arvan, et selles konfliktis on sisepoliitilised eesmärgid peamised ja välispoliitilised eesmärgid teisejärgulised. Ma ei ole isegi kindel, et Vene sõjavägi on kogu loo üle õnnelik, sest nende jaoks on see tegelikult potentsiaalselt ohtlik olukord. Kogu Ukrainat ei saa Venemaa enda alla haarata – selleks ei ole neil ei sõjalist ega majanduslikku ressurssi ning kui seda teha, siis kohtaksid nad väga suurt vastuseisu ukrainlaste seas. Aga mida rohkem Venemaa võtab, seda läänemeelsemaks ülejäänud Ukraina muutub. Ühel hetkel võib see viia isegi NATO-liikmelisuseni. Praegu pole NATO liikmeks saamine Ukraina jaoks tegelikult laual, nii palju kui mina saan aru nendest signaalidest, mis tulevad Washingtonist, Londonist, Berlinist, Brüsselist, aga kui see konflikt areneb edasi, siis see muutub tõenäolisemaks. Siis oleksid NATO sõjaväelised baasid ja võibolla ka raketid Venemaa suurematele keskustele väga lähedal. Sõjaväe jaoks oleks see õudusunenägu. Mingis mõttes võib Venemaa Ukrainas toimuva läbi muutuda tugevamaks, aga isegi see ei ole garanteeritud. Igal pool mujal muutub ta nõrgemaks – idapartnerluse riikides, Lähis-Idas, Süürias. Kui Venemaa panustab palju oma ressurssidest Ukrainasse, siis näiteks Süürias tema kohaolu väheneb. Seega võib isegi öelda, et see seab sisepoliitilised eesmärgid esimeseks sõjaliste eesmärkide arvel.   Paljud vaatlejad – näiteks Andres Kasekamp – on öelnud, et praegu on Venemaa rahvusvahelisel tasandil väga isoleeritud. Varsti on toimumas neljapoolsed läbirääkimised. Mida teie arvate, kas Venemaa püüab suhteid Läänega parandada või jätkatakse enda isoleerimist? Ma arvan, et üldiselt püüab Venemaa täielikku isolatsiooni vältida, kuid samas on mõned poliitilised jõud Venemaal, kes on tegelikult selle poolt, et Venemaa peaks isoleeruma, arvates, et riik saab iseseisvalt hakkama. Aga isegi siis, kui nad proovivad isoleerumist vältida, siis praeguste asjade seisuga on see väga keeruline. Keegi ei kavatse tulla välja ideega, kuidas Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid tagasi võtta. Kui, siis äärmisel juhul võidakse seda kaaluda pärast maikuiseid presidendivalimisi, kui need lähevad plaani kohaselt ja valimistel ei toimu suuri Venemaa sekkumisest tingitud kõrvalekaldeid. See on ainus võimalus, et siis võibolla mingi osa sanktsioonidest võetakse tagasi. Võib juhtuda, et pikas perspektiivis Venemaa kaotab sellest ettevõtmisest. Ukrainal ei ole tegelikult valikut, nad ei suuda oma regioone ilma detsentraliseerimiseta hallata. Mingisugune autonoomia tuleb regioonidele anda. Venemaa püüab survestada neid, et see autonoomia oleks võimalikult suur. Kuid on siiski veel võimalus, et Ukraina valitsus suudab regioone hallata, sest praegused protestid on tegelikult üsna marginaalsed – nad on väga valjuhäälsed ja agressiivsed, aga sugugi mitte nii tugevad kui Krimmis toimunud protestid.   Tulles tagasi Venemaa sisepoliitika juurde. Lühiajalises perspektiivis on Ukrainas toimuv muutnud Putinit tugevamaks. Aga kas ta suudab jätkata eri huvigruppide tasakaalustamisega või muutub see ühel hetkel liiga keeruliseks? See võib muutuda liialt keeruliseks. Tegelikult me ei tea palju sellest, mis telgitagustes toimub. Putini tugevus seisneb tegelikult selles, et mingis mõttes on ta asendamatu. Talle ei ole ilmset järeltulijat. Eliidil, selle erinevatel n-ö klannidel ja juhtidel oleks väga raske kavandada mingit võimupööret, sest kõigil neil on omad huvid ning alati on oht, et üks osalejatest petab teisi. Selles süsteemis, nagu Venemaal praegu on, on riigipöörde korraldamine väga raske. Selles mõttes on Putinil jätkuvalt tugev positsioon. Eliidisisene poliitika ei ole tema nõrkuseks – sellega saab ta hästi hakkama, seda on ta oma võimuloleku ajal tõestanud. Putini tõeline nõrk koht on majandus ja institutsioonide üldises olukord, korruptsioon, viis, kuidas riiki juhitakse. Pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik. Majandus on juba praegu stagneerumas. Kõige viimast statistikat pole veel avalikustatud, kuid ma ei imestaks, kui märtsis kahanes Venemaa SKP veelgi. Sanktsioonid, kuigi nad on väga piiratud, hakkavad ka ajapikku mõjuma. Venemaa valitsus on sunnitud tegema valikuid, et oma kulutusi kärpida. Nad ei saa neid kärpeid teha kaitsekulutustes, sest Venemaa on sisuliselt sõja äärel. Seega peavad nad kärpima mujalt ning see saab olla kas pensionid, haridus või infrastruktuur. Teine võimalus on lihtsalt raha juurde trükkida, aga see toob kaasa kõrge inflatsiooni ja inimesed selle üle ei rõõmusta. Lisaks võib raha juurde trükkimine Venemaa-sarnase majanduse jaoks olla väga destabiliseeriv, sest Venemaa vajab rahalist stabiilsust. Aga siis on küsimus muidugi selles, et mis saab edasi? Sest nagu ma ütlesin, on Putin mingis mõttes asendamatu. Kui rahvas muutub rahulolematuks, siis kuidas nad sellega toime tulevad? Isegi kui eliit otsustab Putinist vabaneda, siis kes tuleb tema asemele? Ta võib olla hullem kui Putin. See on asi, mis teeb mulle hetkel kõige rohkem muret.   Loe esimest osa Morozoviga tehtud intervjuust siit.
