Marju Himma: Elroni pikalt seatud ader on ikka rajalt maas
Alguses kasutas Elron kriitikale vastamiseks retoorikat, mille kohaselt tehniliste probleemidega toimetulemine võtab pisut aega. Seati tärmin – märtsi alguseks on kõik tehnilised vajakajäävused likvideeritud. Samal ajal muutus retoorika. Nüüd väitis Elron, et uute rongide tulekuga kaasnes puudulik kommunikatsioon. Turundussõnumitest tiineid pressiteateid võib edastada, kuid klientidele, antud juhul reisijatele, tarvilikku infot peab andma. Eile hommikul avastasid paljud Tartust ja Tapalt Tallinnasse soovijad, et rong, millele nad varahommikul lootsid jõuda, oli 20 minutit varem välja läinud. Info oli üleval, ehkki mitte seal, kus oodanuks: raudteejaamas võiks selleks kohaks olla rongigraafikute infostend, mitte vaksalihoone ukseklaas (nagu eile Tartus). Samuti ei oota igapäevaselt internetist infot otsiv inimene, et talle oluline teave pannakse lehekülje alamrubriigi alamrubriiki. Küll aga arvab Elron, et kui info on pandud neile mugavasse kohta, ongi kõik hästi. Reisija peaks iga kord lisaks rongi väljumisaegadele kontrollima ka võimalikke uudiste all ilmuvaid teateid, mis muide avanevad .pdf-formaadis dokumendina... Seega, kommunikatsiooniga on tõesti probleeme. Nagu enne, nii ka nüüd. Kuidas on aga muuga? Olen üks neist, kes sõidab nädala alguses Tartust Tallinnasse tööle ning nädala lõpul tagasi. Iga nädala esmaspäeva hommikul sõidab puupüsti täis rongis pea sama seltskond – teadlased, ministeeriumiametnikud, õpetajad, tehasetöölised, tudengid. Enamusel neist on süles arvuti. Paljudel arvuti küljes 4G-internetipulk või nutitelefoni kaudu jagatud internet. Põhjus lihtne: mitte kordagi veel pole Elroni rongis, ei 1. ega 2. klassis, töötanud internet. Kirjade järgi just kui oleks, tegelikult aga pole enamasti selle kaudu võimalik kirjagi saata. Muidu polekski ju häda, aga kui mõelda niipidi, et suur osa meie tööst on vähemal või rohkemal määral seotud internetiga, on selle puudumine päris halvav. Iseäranis seetõttu, et edasi-tagasi reisimiseks kulutame nädalas poole tööpäevast. Võiks ju seda aega kasutada asjalikult. Et aga internetti alati Elroni rongi ei jagu, saab nii ajaviiteks arvutisse ka lihtsalt teksti luua. Võtame näiteks 24. märtsi kirjutise Elroni hommikusest Tartu-Tallinna ekspressist. „Tapal peale tulevast seltskonnast on igal nädalal kahju. Nii need, kel koht olemas, kui need, kes poolelt teelt liituvad, teavad, et vähemalt pooled pealetulnutest seisavad ikka püsti. See ema väikese tüdrukuga sõidab meiega juba kolmandat korda. Õnneks pakkus täna noorhärra akna alt talle oma koha. Tore on selle juures muidugi see, et klienditeenindaja ei suuda selles rahvasummas enam vahet teha, kellel pileti müüs, kellele mitte. Täna pääses naisterahvas väikese preiliga piletiraha maksmisest.“ Jah, nüüd aprillis tuli rongile üks vagun juurde, napilt mahuvad kõik istuma. Välja arvatud muidugi eile hommikul, kus ruumi oli lahedasti, sest kolmandik reisijaist jäi lihtsalt rongist maha. Aga ruumiga on selles rongis ikkagi kummalised lood. Näiteks on rong mõeldud justkui ainult suvel sõitmiseks, sest talviste üleriiete tarvis on seina peal üks kruvi-mõõtu nagi, kuhu otsa võib küll mantli riputada, aga ainult ühe. Kuna nagi on täpselt istumiskoha kohal, tuleb pärast mantli riputamist sõna otseses mõttes selle otsa toetuda. Pikaajalise sõitjana tean ka lahendust sellele probleemile. Võtame jälle ühe sissekande, sedakorda 17. märtsi oma. „Kui alguses püüavadki inimesed üleriideid nagisse riputada, siis umbes 20 minutit enne Aegviidu jaama panevad kõik riideid tagasi selga, sest mingil põhjusel läheb siin järsku väga külmaks.“ Sellele põhjusele osutati ka jaanuaris. Siis aga tuli Elronilt vastuseks, et küte on automaatne. Automaatikat tuleb muidugi usaldada, ehkki juhul, kus regulaarselt juhtub alati samal ajal temperatuur ebanormaalselt langema, võiks ehk seda automaatikat kontrollida. Aga noh – õnneks on suvi tulekul. Kui neid oranže ronge vaadata nii seest kui väljast, on selge, et tegu ei ole rongi, vaid trammiga. Sellised lähilinna rongid sõidavad Brüsselis, Strasbourgis, Berliinis. Linnade vahel ja pikemaid vahemaid sõidavad ikkagi rongi moodi rongid. Trammi ja rongi vahe siinkohal on selles, et esimene ei ole mõeldud pika vahemaa läbimiseks. Teine seevastu peaks looma head tingimused, et pikka vahemaad võimalikult mugavalt ja konstruktiivselt läbida. Mugav ja konstruktiivne ei saa tähendada kaht tundi püsti seismist, olematut võimalust kasutada internetti, ebamugavalt väikesi laudu, mille peale mahub 3,5 kohvitopsi, mitte süle- ega tahvelarvuti, ruumipuudust üleriiete riputamiseks jms. „Eesti rahvas, see on viimane samm, et Eesti läheks rongitranspordis üle kaasaega, 21. sajandisse. Ja üleminekul võib olla asju, mis ei ole teile harjumuspärased ja võivad olla ka mõned ebameeldivused. Aga te peate teadma seda, et inimesed, kes seda ellu viivad, teevad kõik selleks, et nii kiiresti kui võimalik hakkaksid inimesed rohkem sõitma Eesti rongidega,“ rääkis majandusminister Juhan Parts 12. jaanuaril. Ma ei hakka sõitma rohkem Eesti rongiga, kui bussis saab arvestada töötava interneti ja mugava keskkonnaga. Samuti ei hakka ma rohkem sõitma rongiga, kui see ei suuda mulle pakkuda pidevat garantiid väljumise ja kohale jõudmise osas. Kui buss hilineb, vabandab bussijuht juba varakult, mitte pressiesindaja vahendusel kunagi hiljem suure nurina peale. Ja peab tunnistama, et kliendina valin ma lihtsalt selle firma, kellele lähevad oma kliendid sedavõrd palju korda, et nendega inimväärselt suhelda. Kommunikatsioon tõesti on Elroni probleem, endiselt.
