Viktor Trasberg: apteek – eelkõige tervishoiuasutus või ravimiäri?
Teiselt poolt on tegemist tervishoiuasutusega, millel on äärmiselt oluline koht rahva tervise ja heaolu tagamisel. Probleemi olemus seisnebki selles, et need kaks eesmärki – ärihuvi ja tervishoid – ei taha apteegisektoris kuidagi sujuvalt ühilduda. Apteekide tegevus on kulukas. Apteekide müügitegevusele, ravimite käitlemisele ja väljastamisele peavad olema kehtestatud ranged nõuded. Ravimid on reeglina kallid. Nende kättesaadavuse eesmärgil reguleeritakse nende hindade taset riigi poolt ja sageli makstakse riigi poolt osaliselt ka kinni. Apteek kui ärivaldkond on üsna spetsiifiline, selleks on vaja väljaõppinud proviisoreid ja farmatseute. Ja siin jõuamegi ühe olulise aspektini – apteekrite ettevalmistus toimub ainult riigi raha eest. Absoluutselt kõik Eesti apteekrid on saanud ettevalmistuse maksumaksja raha eest. Selleks, et apteegid oleksid olemas, peab Eesti riik tegema ka üsna suuri kulutusi. Nüüd siis probleemi juurde. Sajandivahetusel tuli ilmsiks, et apteeke on hakatud asutama liiga palju ning apteekreid igasse apteeki enam ei jätku. Tekkis kartus, et maapiirkondade apteegid pannakse proviisorite puudusel lihtsal kinni. Teiselt poolt ähvardas apteeke linnadesse liiga palju kuhjuda, mille jaoks pole vajadust. Olukorra stabiliseerimiseks kehtestati 2005. aastal apteekide asutamispiirangud, mille eesmärgiks oli pidurdada uute apteekide tekkimist ja loota, et ka hõredamalt asustatud piirkondade jaoks jätkuks personali. 2013. aasta alguses võttis aga teema üles õiguskantsler Indrek Teder, kes leidis, et selline asutamispiirang on põhiseadusega vastuolus. Peale selle häiris teda ka apteegisektori enda toimimine – ravimite hulgimüüjate ning apteekide kokkusulamine omandisuhte kaudu ehk peene nimega vertikaalne integratsioon. See on kaasa toonud apteekide koondumise hulgimüüjate kontrolli all olevatesse kettidesse, mis omakorda kahandab turukonkurentsi ja survestab ravimihinduhindu tõusu suunas. Riigikohus arutas teemat ja leidis, et sellised asutamispiirangud tuleks kaotada. Riigikogule on seejärel tulnud välja seaduseelnõuga, mis asutamispiirangud tühistaks. Teiselt poolt sätestatakse täpsemalt apteegi kui tervishoiuasutuse olemus ja seatakse piirangud apteeki omandisuhtele. Mis tähendab, et apteekide põhiomanikud saavad olla ainult apteekrid ise. Ehk siis apteeke ei saa luua rohkem kui on Eestis olemas kvalifikatsiooniga töötajaid. Aga miks neid apteeke siis nii hirmsasti asutada tahetakse? Apteegisektor ei ole ülemäära kasumlik tegevus. Pigem vastupidi – võrreldes kogu jaemüügisektoriga on kasumlikkus mitmekordselt madalam. Aga apteegil kui sellisel on muid lisaväärtusi. Nimelt tõstab tema olemasolu näiteks kaubanduskeskuses kogu kaubanduskeskuse omanikutulu. Iga uue keskuse omanik on huvitatud ka apteegi paiknemisest selles. Rahvarohkemas piirkonnas on loomulikult apteegi tegevus ka kasumlikum. Kokkuvõttes on see viinud apteekide ülekuhjumisele linnadesse. Ja töötajaid neisse uutesse apteekidesse ei olegi mujalt võtta, kui osta üles teistest apteekidest, sealhulgas ka maapiirkondadest. Tartu kesklinna Barclay platsilt on näiteks võimalik mõneminutilise jalutuskäiguga jõuda 7-8 apteeki. Võib üsna kindel olla, et nendes apteekides kokku on igal hetkel vähem ostjad, kui on neis kohal apteekreid ja farmatseute. Siit ka täiesti õigustatud küsimus – miks me kulutame riigi ressursse apteekrite ettevalmistusse, kui nende kasutamine on ebaratsionaalne? Veelgi enam – linnaapteekide ülekontsentratsiooni tingimustes on oht, et mõned piirkonnad jäävad üldse apteegiteenusest ilma. Tagasi apteegikettide domineerimise ja hulgi- ning jaemüüjate suhete juurde. Probleem ei ole ju mitte apteegikettide olemasolus kui sellistes. Jaemüügiketid on meil kõikjal – nii kaubanduses, hotellinduses kui kütuseturul. Probleem ei ole ka liiga väheses ravimite hulgimüüjate arvus. Apteegikaup ongi spetsiifiline kaup ja siin jääb alati kestma üksikute suurtegijate domineerimine. Samuti ei lõhu asutamispiirangute kaotamine vertikaalset integratsiooni mitte kuidagi, pigem hoopis süvendab seda. Oluline on hoopis muu – kuidas tagada konkurentsiolukord ravimite hulgimüüjate ja apteekide omavahelistes suhetes? Ning sellele on ka suunatud riigikogu regulatsioon mõte: teha ravimite hulgimüüjate asemel apteekide omanikuks apteekrid ise! Selline kord kehtib ka näiteks Soomes. See tähendaks, et ka apteekrile laieneb tervishoiuteenuse osutaja staatus, kelle eesmärgiks on eelkõige rahva tervis ja ravimite kättesaadavus, aga mitte ravimiketi poolt seatud ärilised eesmärgid. Oluline on ka apteekri sõltumatus, samalaadselt perearstiga. Uus regulatsioon peab tooma kokkuleppe hulgimüüjate ning apteekide vahel ning tulema kasuks eelkõige apteegi klientidele. Aga käesolevas seaduse arendamise faasis tuleks mõelda selle üle, kuidas valutult korraldada apteekide omandivormi muutust; tagada nende efektiivne toimimine ning apteegiteenuse mõistlik kättesaadavus riigi igas piirkonnas.
