Ekaterina Taklaja: Euroopa Hääle arutelu käigus võiks küsida ka venelaste arvamust
Ukraina kriisi ja lähenevate europarlamendivalimiste taustal välja pakutud idee luua Balti riikide või isegi Euroopa hääletoru, mis annaks nendes riikides elavatele venelastele õiget informatsiooni maailmas toimuvast, vormistati vaid paari päevaga kirjaks Euroopa komisjonile, millele kirjutasid alla endised Eesti, Soome, Läti ja Leedu ajakirjanikud – mõned nendest praegu aktiivsed poliitikud. Tänase päeva seisuga on see idee juba kasvatanud enda ümber variante, mis seisavad kultuuriministeeriumi lähinädalate arutelude kavas. Idee luua kolme Balti riigi peale kokku telekanal aastaeelarvega kaks miljonit eurot (rohkem raha hankida on vähetõenäoline) sai alguses positiivset vastukaja ka Eesti ministritelt. Hiljem aga hakkas minister Urve Tiidus, kellel on arvestatav töökogemus Eesti televisioonist, mõtlema ka teistele variantidele: näiteks, et venelastele mõeldud uue kanali võiks luua Eesti Rahvusringhäälingu katuse alla kolmanda kohaliku telekanalina või et eetriaega Venemaa propaganda vastase programmi jaoks võiks osta ka olemasolevatelt kommertskanalitelt. Viimase idee puhul kõlas favoriidina TV3+, mis on Eesti venelaste seas populaarsuselt teisel kohal. Imelik, et idee ümber toimuva avalik-poliitilise kära juures ei kõla venelaste esindajate häält, kelle jaoks see heategu on mõeldud. Ja mitte sellepärast, et teema jätab neid külmaks (kirglikud arutelud vene ajakirjanike seas küll toimuvad, aga vaid toimetuste seinte vahel või sotsiaalmeedias). Asi on ka selles, et otsustavatele aruteludele neid ei kaasata ja üksikutele arvamustele, mis on eesti meediast läbi käinud, sisuliselt ei reageerita. Paljud vene ajakirjanikud on samal ajal nõutu: jälle leiutatakse meie jaoks jalgratas! Oleme ju kõike seda juba näinud! Oleme näinud ETV venekeelset programmi 1990. aastatel, mis oli piisavalt populaarne mitte ainult venelaste, vaid ka eestlaste seas: 2-3-tunnise programmi uudisteosa, venekeelset „Aktuaalset kaamerat” vaatas igal õhtul kuni 150 000 inimest. Oleme näinud ka ETV2 sündi aastal 2008. See loodi justkui venekeelse programmi koduna, kuid kuue aasta pärast ei näita ETV2 enam ühtegi venekeelset saadet, välja arvatud „Aktuaalne kaamera“. Milleks ETV3, kui ei suudeta – pole tahet, võimalust? – luua venekeelset sisu ETV2-te? TV3+ kasutamine pole halb idee, kuid miks mitte mängida kohe suurelt ja lasta venekeelsel programmil joosta venelaste seas kõige populaarsemal kanalil – PBK-s? Õige sisu „vaenlaste” kanalile PBK („Первый балтийский канал“) on „vaenlaste” kanal number üks, millele vastupanuks alternatiivi otsitaksegi. Kuid kuivõrd absurdselt see ka ei kõlaks, oleks see üks odavamatest, realistlikumatest – ja mis veel tähtsam, tõhusamatest – viisidest Venemaa propaganda vastast sõda pidada. Esiteks, nn õige originaaltoodangu maksumuse seisukohalt, mille nimel poliitikud pingutavadki, oleks see kõige odavam variant. Poleks vaja luua peibutist kultuuri- ja meelelahutussaadete, show-de ja seriaalide näol, millega PBK-st on nagunii võimatu mööda minna. Teiseks, poleks vaja võidelda vaataja eest. Üks aspekt, mille uue kanali idee edendajad paistavad unustavat, on, kuidas panna kohalike venelaste põhimassi uut kanalit vaatama. Ja see on minu meelest tähtsam ja palju keerulisem ülesanne, kui kanali sisu, maksumus ja muud selle loomisega kaasnevad mured. Kui see esimene eesmärk jääb täitmata, on terve projekt ju mõttetu. On teada, et enamusele meist ei meeldi oma harjumusi muuta. Selle tõendiks on fakt, et pärast venekeelsete publiku võõrutamist ETV-st polnud järgmised katsed suunata see ETV2-e vaatama „Aktuaalset kaamerat” või avalik-poliitilist väitlussaadet „Kolmnurk” [oli eetris aastatel 2010-2012, rahastatud MISA integratsiooniprojektide raames -toim.] just kõige edukamad. Ülesanne võõrutada vaatajate mass PBK-st ja suunata see TV3+, ETV2 või ETV3 peale on (segi kahe aasta jooksul teostatuna) paras pähkel, et mitte öelda läbikukkumisele määratud idee. Euroopa/Balti vene kanali idee edendajad peaksid arvestama sellega, et meelelahutussaated, mis põhinevad ühe rahva ühistel kultuuri- ja taustateadmistel, pole võimalik kloonida. Ükskõik kui hea uus balti-vene programm ei oleks, ei asendaks see kogu maailma venelaste lemmikuid: stand-up-koomikuid Zadornovit ja Žvanetskit, intellektuaalide viktoriini „Что? Гдe? Когда?» („Mis? Kus? Millal?“), Venemaa estraadi ja teisi suurejoonelisi teleprojekte eelarvetega, millest eesti televisioon võib ainult unistada. Sundida venelased kõigest sellest loobuma ja vahetama telekanalit alternatiivsete uudiste ja diskussioonisaadete nimel oleks sama keeruline, kui panna enamus eestlasi vahetama kanalit, kui pärast pingelist tööpäeva vaatavad nad õhtul „Kättemaksukontorit“. Ja viimaks, euroopalikest väärtustest lähtuv uudiste käsitluslaad, pilk toimuvale teisest – Venemaa vastasest – nurgast, annaks palju tõhusama tulemuse siis, kui need jõuaksid vaatajani samast kanalist kui Venemaa-meelsed uudised. Tõenäosus, et publik saab kõik erinevad seisukohad ühe sündmuse/probleemi kohta kindlasti kätte, oleks palju suurem. Ma kaldun aga arvama, et isegi need uue telekanali idee edendajad, kelle jaoks ülaltoodud argumendid võivad tunduda mõistlikud, loobuvad koostööst PBK-ga põhimõttelistel ideoloogilistel põhjustel. Ja seda vatamata sellele, et PBK-d ei finatseeri Kreml ja see ei lähe eetrisse Venemaa territooriumilt, vaid on Baltimaades tegutseva meediaettevõte Baltic Media Alliance tavaline kommertskanal peakontoriga Riias. Vähemalt nõnda kinnitas hiljuti Kuku raadio saates „Kirillitsas Eesti” selle ettevõte juht Eestis Margus Merima. Ta muuseas andis ka mõista, et PBK meeleldi täiendaks oma programmi – see olevat äri, ei midagi muud – kvaliteetse kohaliku sisuga. Oleks siiralt kahju, kui järjekordne integratsiooniotsus saaks tehtud ilma integreeritavate osaluseta selles protsessis. Oma skeptilist suhtumist Euroopa/Balti riikide vene telekanalisse on eesti meedias juba väljendanud mitu autoriteetset vene ajakirjanikku, nende hulgas venekeelse Postimehe toimetuse juht Jevgenija Garanža, venekeelse „Aktuaalse kaamera” saatejuht Jelena Poverina, kogenud tele- ja trüki/online-meedia ajakirjanikud Natalja Kitam ja Pavel Ivanov, ja viimaks ka meie uus haridusminister Jevgeni Ossinovski. Võetaks neid vaid kuulda!
