Rain Kooli: vandenõuteoreetik – tõeline vabadusvõitleja?
Mõned teavad ja nendele, kes ei tea, ma ütlen – mul on kolm last. Lastega on aga nii, et nad kasvavad ja arenevad. Mingil hetkel õpivad nad rääkima, siis õpivad nad jutustama ning lõpuks õpivad vestlema. Vestluse käigus aga tulevad lapsed, nagu me kõik, lagedale igasuguste huvitavate väidetega. Laste elus on kaks perioodi: üks, kus nad ei räägi iial mitte midagi muud kui tõtt ning teine, kus nad räägivad – kui nad just ei röögi – meelsasti seda, mis nende meelest tõde on. See esimene periood on ajavahemikus kolmandast viienda eluaastani, teine periood aga üheteistkümnendast eluaastast kuhugi umbmäärasesse tulevikku ehk lihtsamalt öeldes teismeas. Need on kaks perioodi, mil me peaksime oma lastega vesteldes nende väiteid erilise hoolega kuulama. Ükskõik, kas neid esitatakse rahuliku kahekõne käigus köögilaua taga või paukuvate uste saatel keset raevukat tüli põrandal vedelevate ning end endiselt ise mitte pesevate riiete teemal. Peaksime kuulama sellepärast, et need väited annavad meile harukordse võimaluse saada valehäbile allutamata informatsiooni. Ehk eesti keeles öeldes oleme me olukorras, kus meile tõtt näkku öeldakse. Aga! Mis siis, kui need lapsed – tingimata mitte meie omad, aga kusagil kasvab neid ju miljonite kaupa – saavad täiskasvanuteks, aga sellest va teismeeast oluliselt välja ei tulegi ning nad hakkavad meile näkku ütlema midagi, mis ei ole päris üheselt mõõdetavalt tõde, vaid pigem tõelaadne toode, mingi vähendatud tõesisaldusega ning mõtlemist hägustavate aseainetega rikastatud ollus, mille tarbimine peaks olema igale inimesele vastumeelt, aga mida kaanitakse vähemalt sama palju kui energiajooke pärast pikka ööd arvuti taga. Mis siis, kui me ühel päeval avastame üllatusena, et arvamuste paljusus kui väärtus on üle teatud kriitilise piiri arenedes hakanud tähendama ka tõe relatiivsust sellisteski asjades, mis peaks olema konsensuslikult selged? Me kõik ju teame, et Maa tiirleb ümber Päikese? Vale puha, umbes kolmandik Euroopa Liidu kodanikest arvab midagi muud. Ma ju kõik teame, et maakera tekkis miljardeid aastaid tagasi ning elu sellel on arenenud samuti miljardeid aastaid väldanud evolutsiooni käigus? Istugem, kaks! Tegelikult lõi elu Maale hoopis jumal ning mitte enam kui kümmekond tuhat aastat tagasi, arvab 45 protsenti USA elanikest... Ma ei mõista päris hästi, miks, aga „valitsevale tõele“ ja väidetavalt selle teenistusse rakendatud „peavoolumeediale“ vastuseismine tundub olevat üha laiemalt leviv trend ning seda ka PISA testide järgi väga korraliku haridusega riikides. Kuna teaduslikku – või nähtuste äärealadel vähemalt agnostilist – maailmapilti omav kodanik ei suuda seda enam kuidagi seletada, siis jääb üle klassifitseerida see ilming psühholoogia valdkonda. Ma ei taha siinkohal päris väita, et innukad vandenõuteoorikud on väiksena liiga vähe rinda saanud või midagi... aga mingit tühimikku püütakse pseudoteadusliku „tõe“ kuulutamisega siiski täita. Ja see auk on pigem inimestes endis kui selles paljukõneldud peavoolumeedias.
