Kaupo Meiel: õudne Haapsalu
Naljaka kooskõlaga HÕFF, JAFF, tARTuFF ja PÖFF rikastavad ning harivad kõik omal moel eesti kinopublikut, olles samal ajal midagi palju enamat kui lihtsalt filmifestivalid. Just peavoolu kõrvalharudes sünnivad sageli uued trendid, moed ja arengusuunad ning nišifestivalide kuluaarides toimuvast seltsielust võib sundimatult sündida midagi väga värsket ja põnevat. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival toimub selles kaunis ja armsas linnas tänavu üheksandat aastat, kuid kuuldavasti pole suur hulk kohalikke festivali ikka veel omaks võtnud. Haapsalu linnavolikogu esimees Jaanus Karilaid teatas hiljuti oma Facebooki-seinal, et on aselinnapea Peeter Vikmaniga korduvalt arutanud, et “õudsed filmid ei sobi Haapsallu. Erootika, armastus, ajalugu, usk – see sobib!”. Samas avaldas ta lootust, et küllap mõistab viimaks sama linnapea Urmas Sukleski. Võibolla on isand Karilaiul lihtsalt irooniline ja intrigeeriv väljenduslaad ning võibolla on kodanikud Vikman ja Sukles hoopis tegelased mõnest õudusfilmist, aga nagu võis hiljuti lugeda uudisteportaalist Läänlane, kajastub volikogu esimehe väljaütlemises ometi paljude haapsallaste arvamus, et õõvakinole pole selles väikses ja sümpaatses nukulinnakeses kohta. Pealegi olla elu niigi õudne. HÕFFi juht Maria Reinup võttis vastuolu Läänlases kokku nii: “Neile, kes selles kahtlevad, on küsimus üheselt kinni kuvandis – õudusfilmid ja zombid rikuvad romantilise Haapsalu mainet. Aga kui vaadata asja selle nurga alt, et Haapsalus toimub Baltimaade ainus žanrifilmide festival ning et HÕFFist on saamas Eesti oodatuim kevadsündmus, siis see on üks põhjus, miks linastuvaid filme, festivali ning seeläbi Haapsalu linna kajastavad kõik Eesti meediaportaalid.” Kenasti ning korrektselt öeldud ja lahti seletatud, kuid ehk sellest ei piisa. Ma pean end päris suureks Haapsalu sõbraks. Olen seal palju jalutanud, jalgrattaga ringi vuranud, supelnud, kohvikutes istunud, spaas vedelenud, piiskopilinnusega tutvunud, telkinud ja raamatukogus lugejatega kohtunud ning minu pärast võiks HÕFF seal kevade asemel terve aasta kesta ja see ei muudaks linna vähimalgi määral vähem toredaks, pigem veelgi põnevamaks. Pealegi – meenutagem, mille üle on Haapsalu rahvas (vähemalt kõrvalt vaadates) kõige uhkem. Kahtlemata on see Valge Daami legend, mille finaalis, kui tsiteerida ametlikku infot, pandi teatud neiule tükk leiba ja kruus vett kaasa ning müüriti elusalt ristimiskabeli seina. Naise hing ei saanud rahu ja nii ta leinabki juba sajandeid oma armastatud meest kabeli aknal. Paneme üks ja üks kokku ja saame kaks. Haapsalu tuntuim märk, turunduse alus ja kuvandi vundament on kõige klassikalisem tondilugu. Linna, mis toitub kummitusloost, sobib õudusfilmide festival nagu aju zombi suhu. Soovin HÕFFile edu ja pikka jätku ning festivali publikule kuhjade kaupa tervendavalt õõvastavaid naudinguhetki. Neile, kes festivali millegipärast Haapsalust minema ajada tahavad, kordan järjekindlalt oma seisukohta, et kolgas pole koht, kolgas on mõtteviis.
