Egle Pullerits: stereotüüpide kütkes
Stereotüüpseid ehk stereotüüpilisi, kui soovite. Nimelt võib sõnast stereotüüp tuletada omadussõna nii ne- kui ka line-liitega. Sõnamänguga on ka sõnast stereotüüpiline saadud vahva sõna selle kohta, kes ei ole stereotüüpiline – see on monotüüpiline. Mängus, nagu vahel juhtub, läheb kõik pahupidi, stereotüüpiline on pigem miski miinuspoolel, liigselt üldistav, kivinenud ja seetõttu sammaldumagi hakkav, aga helimaailmas just hindame stereoheli. Monoheli ehk monofoonia on selle vaene sugulane. Selle viimase metafooriga, vaese sugulasega, toidame muidugi taas mingisugust stereotüüpi, kas pole. Oleme keele ja kultuuri lõksus, kas teadvustame seda või mitte, ja taastoodame seda ka reaalsusse. Oleme sõnausku: kuidas ütled, nii on. On ju meil ka selle kohta väljend: kui sa nii ütled. Ja ilmselt seepärast ka vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
