Maris Jõks: aud ja nõud
Osastava lõputa jätmise sõnas kõne võib ehk panna hüperkorrektsuse arvele – enamasti tehakse just vastupidine viga, t pannakse lõppu ka sinna, kus seda vaja pole. Käänet tahetakse ikka kuidagi markeerida, et tunduks selgem. Oma mõju võib olla ka kõneleja murdetaustal. Igatahes, valdavalt normikohase kirjakeele sees kasvanul kraabib selline vigane vorm nagu tädit üpris valusalt kõrva.Palju vähem näib sama viga kõrva kraapivat sellises sõnas nagu eelnõu. Sõnad nõu ja au käänduvad ühtemoodi: suurt au, head nõu. Osastav jääb lõputa. Sõnaga au ei eksitagi. Veaohtlik on, nagu öeldud, sõna eelnõu. Rahvusringhäälingu uudistest: Riigikogu eurokomisjon toetab õhukeste kilekottide direktiivi eelnõud. Äripäeva veebiuudistest: Ettevõtja ei toeta automaksu eelnõud. Loomakaitseseltsi pressiteatest: Loomakaitsjad tervitavad mingikasvatuse keelustamise eelnõud.Sõnad au ja nõu kuuluvad I käändkonda, tüüpsõna on koi. Ja osastavas on ju koid. Au ja nõu seevastu on erandlikud, keeleajalooliselt kuuluvad nad hoopis kahesilbiliste sõnade hulka ja käänduvad samamoodi nagu pesa. Kes soome keelt mõistab, sel tuleb ehk ette sõna neuvo – sama tüvi ja kahesilbiline. Võib-olla olete vanemas kirjakeeles näinud sellist kirjapilti nagu auu ja nõuu – see pole mitte hooletus- ega mingi muu viga, vaid näitab, missugused need sõnad kunagi on olnud.Niisiis, õige on: Riigikogu eurokomisjon toetab õhukeste kilekottide direktiivi eelnõu. Loomakaitsjad tervitavad mingikasvatuse keelustamise eelnõu.
