Peeter Helme: võluri õpilane – Putini sõjakunsti rasked valikud
Briti sõjateaduse klassik sir Basil Liddell Hart (1895-1970) kirjutab oma epohhiloovas teoses „Strateegia“ Hitleri plaane ja tegelikkust analüüsides, et ajaloos ei leidunud varem meest, kes oleks enne reaalsete tegudeni jõudmist kõik lahti kirjutanud ja igale huvilisele kättesaadavaks teinud. Põhjus, leiab Liddell Hart, polnud mitte Hitleri naiivsuses, vaid selles, et viimane oli veendunud, et tõeline sõda peetakse enne igasuguse sõjalise operatsiooni algust – ehk siis sõda on eelkõige propagandasõda.Sama asja näeme praegu Ukrainas. Hitler ütles, et teda huvitab eelkõige, kuidas murda vastane enne lahingutegevuse algust. Seda lausus Esimese maailmasõja kaevikukogemusega mees, kes oli omal nahal tunda saanud, kuidas sõda ei võidetud kahurite, lennukite ja tankidega, vaid kuidas sõda kaotati vihmas ja poris tegevusetult lõdisedes ja masendudes.Vladimir Putini retoorika ning manipuleeriv tegevus algul Krimmis, nüüd Ida-Ukrainas reedab sama käitumisjoont – enne, kui lastakse kõneleda relvadel ning minnakse Preisi sõjateoreetiku Clausewitzi üliohtlikku teed (viimase seisukoht on, et sõja võidab otsustav lahing, kus vastase elavjõud purustatakse ning ta muudetakse edasiseks sõjalis-poliitilis tegevuseks võimetuks), tuleb vastane muuta lahingutegevuse jaoks kui mitte võimetuks, siis vähemalt küllalt nõrgaks. See strateegia toimis Gruusias ning see ongi ainuke strateegia, mida Venemaa saab rakendada.Relvade tarbetust nägi sarnaselt Hitlerile ka Putin – 1980ndatel, kui NSV Liidu sõjaväge ja relvastust täistuubitud Kesk-Euroopa ikkagi käest libises. Hullemgi veel, käest libisesid ka NSV Liidu alad, mis olid Peetrist peale impeeriumile kuulunud. Putin on niisiis mõistnud, et ainult armeele ei saa loota. Ning aastaid pingutusi Vene sõjaväereformi kallal pole ka kasu toonud – suur hulk palgalisi kohti on täitmata, armees valitseb rahulolematus.Sellises olukorras ongi toetumine Hitlerile, loobumine Clausewitzist – kelle teooriad on muide vähemasti kogu 20. sajandi vältel olnud ka Vene ja Nõukogude sõjateaduses olulisel kohal, isegi kui alati pole tahetud nende autorlust tunnistada – ainuvõimalik tee. Valitsedes küll justkui suure armeega suurt riiki, teadis Putin juba Gruusia sõja ajal, et ulatuslikku ja täpselt juhitud sõjalist operatsiooni Gruusia vastu läbi viia ei õnnestu. Kaadrid otsustavad. Ning kui kaadrid on nirud, siis tuleb toime tulla nõnda, et nad jalgu ei jääks.Putin kasutas nii Gruusias kui Krimmis propagandarünnakut, et saavutada vastase moraalne murdumine enne sõja alustamist ning vältis nõnda suure ja läbimõeldud sõjalise strateegia rakendamist teades väga hästi, et Kaukaasia mägedes või Kertši väina taha jäävas Krimmis see niikuinii hästi välja ei tule.Nüüd on Putin astunud sammu edasi – jälle kuuleme ja näeme Hitleri-väärilist propagandasõda, samas on suuremad nii vastane kui eesmärk ning näib, et Putinil võib olla seesama kihk, mis oli Hitleril 1939. aasta suvel: panna oma uue väljaõppe ja uued relvad saanud armee proovile.Kas ta võtab seejuures kasutusele Clausewitzi klassikalise lähenemise, püüdes purustada vastase elavjõud, või toetub hoopis artikli alguses mainitud Liddell Hartile, kelle teose „Strateegia“ esmatrüki pealkiri 1946. aastal oli „Kaudse lähenemise strateegia“, mis soovitab vältida vastase jõude niivõrd kui võimalik, selle asemel vallutada strateegilised positsioonid ja muuta vastase sõjaline tegevus lootusetuks, on äraarvamismängu küsimus.
