Mihkel Kunnus: häda mõtlemise pärast
Öötaeva mõõtmatu ulatuse ees end kaduvväikese ja tühisena tundev suurmõtleja Blaise Pascal kirjeldas inimest hapra ja kaduva pilliroona, aga mõtleva pilliroona. Ning oli selge, et mõtlemise suurus ületas igati ainelise tühisuse.Inimese üleolekuveendumust ei kõiguta kuidagi see, et gepard jookseb tast võrratult kiiremini, elevant on võrratult tugevam, ämblik suudab eritada terasest tugevamat niiti, kass näha pimedas jne. Veelgi vähem häirivad inimest masinate paremad saavutused (masin, mis koob kiiremini kui tuhat vanaema, kraana, mis tõstab kui sada Lurichit jne). Kui aga inimesele püütakse väita, et šimpans lahendab temast mõnda vaimset ülesannet paremini või et kohe võtavad arvutid mõtlemise üle, siis muutub inimene ärevaks.Jaan Kalplinski jutukolmik „Lahkujad” ongi üles ehitatud ideele, kuidas üks teadlane püüab modifitseerida koera, ronka ja gibonit nõnda, et nende mõistus ületaks inimese oma, sest see oleks ainus viis kärpida inimese hukatuslikku upsakust.„Mõtlemine määrab inimese suuruse”, võtab kokku Pascal.Kui jääda liikide vahelise võrdluse tasemele, siis on inimese (praeguse) erilisusega (loe: ülimuslikkusega) asi küllalt lihtne. Asi läheb kiiresti mürkhapuks aga siis, kui Pascali maksiimi „Mõtlemine määrab inimese suuruse” rakendada liigi asemel üksikisendile, st kui püüda omade keskis asju täpsustada. Mõistuse kvalitatiivne ülimus mis tahes kehaliste suutlikkuste ees tõstab inimese liigina kõrgele teiste liikide kohale, aga niipea kui hakata võrdlema mõtlemisvõimet inimeste vahel või – tule antifašist appi! – erinevate inimrühmade (rahvus, rass, sugu jne) vahel, on kohe kuri karjas. Viirastustena ilmuvad koloniaalõudused ja kontsentratsioonilaagrid, parimal juhul lihtsalt seisuslik kord, klassi- või kastiühiskond.Inimese identiteeti konstitueeriv mütoloogiline loogika samastab inimsuse ja mõtlemisvõime ning sellest tuleneb lihtne mõttekäik: kuna oleme kõik võrdselt inimesed (Homo Sapiens Sapiens), siis oleme ka võrdselt mõtlejad. Mõistusolendid, nagu ütles Immanuel Kant. Kõik oleks korras, kui siia saaks punkti panna, kui mõistus ei sekkuks „pärisellu”.Aga mõistus sekkub ja sekkub nii tegutsemispraktikate väljatöötajana kui nende vahel valijana. Siin paljastubki sügav kuristik humanistlik-demokraatliku ideaali ja reaalsuse vahel – inimeste võime teha mõistlikke valikud on sügavalt ebavõrdne. Demokraatlik valimisprotseduur ületab selle piinliku lõhe robustse jõumeetodiga – igal inimesel on võrdselt üks hääl ja kõik valikud on võrdsed! Ei saa olla sellist asja, et üks valik on mõistlikum kui teine. Isegi teadmist ei tohi olla, sest teadmine saab ühel olla ja teisel mitte, samuti saab kellelgi olla paremini teadmine. Seega maha teadmised, elagu arvamused. Arvamus on võrratult demokraatlikum kui teadmine. Ja arvamus on võrreldamatult suurematele hulkadele jõukohasem kui mõtlemine. Kujutluslik teadmisfestival ei saaks iial olla selline tore rahvaüritus nagu arvamusfestival.Nii peabki praegusel ajal iga diskussioon manduma erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha (loe: arvamuse) ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt.Sellisest võrdsuseideaalist, demokraatlikust eetikast võrsub kõlbeline vastuseis mis tahes paremini teadmisele, ometi on paremini teadmine mõtlemise olemuslik siht.Pascali imperatiiv inimesele „Nähkem siis vaeva, et hästi mõtelda – see ongi kõlbluse põhialus”* ohverdati puuslik Võrdsusele.  P.S.Peale demokraatliku moraali osutab mõtlemise vastu vaenulikkust ka tõsiasi, et elu põhineb tegutsemisel ja valikutel, mis tuleb teha piiratud ajas ja piiratud informeerituses.Kui praktilisele inimesele on mõistus vahend käitumisjuhendi valimiseks või loomiseks, see tähendab tegutsemist häirivate nüansside ja pooltoonde kaotamiseks, siis intellektuaalile, kutsumuslikule mõtlejale pigem olukorra ja seoste kirjeldamiseks kogu selle keerukuses, nüansside ja pooltoonide esiletoomiseks. Paindlikum ja hõlmavam mõtlemine välistab tegutsemise, inimese elu aga põhineb tegutsemisel. Seda õigupoolest juba oma eeltingimustega – mõtlemisvõime kasvab ja avardub just nimelt siis, kui see on tegutsemisest lahti haagitud.Sekkumispretensioonita vaatlejapositsioonile tõmbunud kutsumuslik mõtleja Ilmar Vene ütleb, et paindlikku, nüansirikast ja avarat mõtlemist (mis muide on ka sallivuse eeldus) "ei saa oodata kõigilt, sest lihtsustaval kahestamisel põhineb inimeste elu. Paindlikum mõtlemine ainult häirib sellel rajanevat elukorraldust, mispärast inimesed on üldreeglina ka nii tõrjuvad igasuguste targutuste suhtes /.../ Inimestele pole lihtsalt tarvis paindlikumat mõtlemist – see segab; konventsionaalseid tõdesid seevastu on väga tarvis, sest nad toetavad ja innustavad" (Ilmar Vene, "Gustave Flaubert inimesena" Akadeemia nr 5-7, 1989). 19.-24. maini Tartus toimuva DD Mõtlemisfestivali juhatavad sisse mõtlemise ja teaduse problemaatikat avavad artiklid ERRi uudisteportaalis. Vaata lähemalt www.motlemisfestival.ee *Blaise Pascal Mõtted tlk Kristiina Ross Hortus Litterarum, 1998, lk 194-5
