Toomas Alatalu: Ida-Ukraina – mitte Bandera, vaid Mahno vaimus
Propagandasõja tulemusi võib näha-kuulda kohalike igapäevastest hõigetest erinevatel telekanalitel ja internetis. Öeldakse nii, et ei teki kahtlustki, et inimene seda ise usub. Paraku öeldi kuu-kaks tagasi sama veendunult sootuks teistsuguseid või koguni vastupidiseid asju. Forsseeritud ja pideva ajupesu tulemustega pole midagi ette võtta enne revolutsiooni ja kodusõja lõppemist. Samuti pole võimalik ka vältida suure poliitika matkimist väikeste inimeste poolt – enamus ukrainlasi tajub toimuva seotust Moskva, Washingtoni, Brüsseli poliitikaga, Ida-Ukraina separatistide leeris ollakse aga varmad kinnitama, et nemad tahavad elada nii, nagu teised rahvad maailmas ega saa aru, miks muu maailm seda ei mõista. Poolteüleselt asju hinnates võttis Moskva Ida-Ukrainas ettevõetu ideoloogiliseks toetuseks kiirelt kasutusele Lääne-Ukraina (kuri)kuulsa mehe Stepan Banderaga (1909-1959) seotud kuvandi ja tuleb nentida, et enamik lääne infojagajatest läks selle kampaaniaga kaasa. Tegelikult tähendas see Ida-Ukraina enda (kuri)kuulsa mehe Nestor Mahno (1888-1934) teadlikku mahavaikimist, ehkki just tema vaated ning 1917-1921. aastal Donetski, Zaporozje ja Dnepropetrovski oblastites eksisteerinud kaheksa miljoni asukaga Вільна територія [Vaba territooriumi -toim] elureeglid selgitavad kõige paremini tänaseid nn Donetski ja Luganski rahvavabariike. Lääne-Ukraina mehe laenamine Ida-Ukrainas toimuva selgitamiseks põhjus on lihtne – bolševismiga sõdinud Bandera läks [Nõukogude Liidu ametliku seisukoha järgi -toim] koostööle Kolmanda Riigiga elik sidus end fašismiga [autor peab silmas natsionaalsotsialismi -toim], mis teeb tema tegude tänastest hindajatest kerge saagi Kremli professionaalsetele sildistajatele. Need, kes tunnustavad Bandera osa Ukraina riikluse kujunemises, paistsid teatavasti silma Maidani kaitsmisel ja mõned neist tõusid teisejärgulistele kohtadele uues valitsuses, mida Moskva kasutas koheselt Kiievi uute võimude tituleerimiseks fašistideks. Poolteist kuud hiljem (ilmselt eelkõige Kremli lootuse tõttu muuta Saksamaa hoiakut Ukraina konfliktis) muutus see Kiievi võimude sõimamiseks huntaks. Riigi organiseeritud „vabastamine fašismist“ algas mäletatavasti 22. veebruaril Harkivis Venemaa duumasaadikute ja kuberneride osalusel toimunud koondumisega Украинский фронт'i [Ukraina rinne -toim] (nagu 1944. aastal). Seal tegevuse aluseks võetud ideoloogiline/poliitiline vastasseis – meie oleme õiged, nemad valed – töötab tänaseni. On isegi nagu ajalooga tagatud („mille eest siis sõditi teises maailmassõjas?“) ja just see hoiak lubab samas jultunult maha vaikida kõik, mida omad ja aia tagant tulnud poisid algusest peale tegid: ajasid kohalikud võimustruktuurid laiali, hõivasid nende hooned, kuulutasid endid iseseisvateks ja hakkasid siis ehitama barrikaade, sest oli selge, et neid kui anarhiste ja separatiste tullakse korrale allutama. Elik käib täis tegevus batko Mahno ja tema atamanide vaimus: kellegile ei alluta, tehakse oma seadusi (11. mai referendumid), jäetakse maksurahad endale ja peetakse isegi oma vanglaid! Separatistidest kõneledes ei maksa kunagi unustada, et nad võivad ühel hetkel hakata toimetada ka omapäi. Ehk siis Ida-Ukraina puhul sõltumatult Moskvast, kust kõige kõnekam sõnum kõlas 15. mail, kui Venemaa välisministeerium teatas, et „pole tulnud ametlikku esildist“ Donetski Rahvavariigi soovist liituda Venemaaga. See oli selge äraütlemine kolm päeva varem kõlanud kahe vabariigi avaldusele, aga Kreml ei saa käituda teisiti. Nii nagu ei saa ka Kiiev jätta pooleli nende vastu võitlust alustanud gruppide isoleerimisega Slovjanskis ja Kramatorskis – sõda nende kahe linna pärast on põhimõtteline, sest separatiste juhib uus internationalist, GRU ohvitser Igor Strelkov, nüüd juba DRV vägede ülemjuhataja tiitliga. Muu Ida-Ukraina vaatab toimuvat pealt ja hakkas lisaks 13. mail osalema Kiievi korraldatud „ümarlaudadel“ uue põhiseaduse aruteludel, millest teine toimus Harkivis. Selle võtmeoblasti võimud teatasid kohe pärast Putini poolt 7. mail antud taganemissignaali oma referendumi ärajätmisest, mis jättis Donetski ja Luganski separatistid üksindusse. Järgmise pöördelise sammu tegi Ukraina esirikkur Rinat Ahmetov, kes pärast veresauna Mariupolis, kus asub talle kuuluv metallurgiakombinaat, lõi seal korra tagamiseks oma töölismaleva (kolmas ehk neutraalne jõustruktuur), mis pea esimese sammuna koristas ära Mariupolisse püstitatud barrikaadid. Järgnesid rahumarss ja separatistide peameeste ultimatiivne nõue Ahmetovile toetada neid rahaliselt. Kui seda ei sündinud, marssis ähvardav jõuk Ahmetovi residentsi suunas. Longiti siiski midagi korda saatmata tagasi, ent mõte leidis viivitamatut kajastamist Donetski ja Luganski rahvavabariikide „ühinemislepingus“ (24.5.), mis lubab võitlust „fašistliku hunta ja oligarhide ülemvõimu vastu.“ Võib olla kindel, et just antud loosungiga määrasid separatistide juhid ise end hääbumisele, sest Moskva ametliku äralangemise järel vajatakse materiaalset abi, mida taganuks mõni rikkur, ent kuna pöörduti nende vastu, ei saa ettevõetul enam pikka pidu olla. Pealegi kulgesid Ukraina presidendivalimised suuremate probleemideta, võitjas pole kahtlust ja valiti isegi Ida-Ukrainas separatistide vastumeetmetest hoolimata. Pole kahtlust ka USA ja Euroopa Liidu toetuses Kiievi võimule. Separatistid aga nagu ei märkakski kõike seda, sest mainitud leping kavandab ka Ukraina uut „vabastamist“. Sedapuhku samas loodud rahvarinde juhtimisel, mille etteotsa asus Oleg Tsarjov, kes presidendikandidaadina sai peksa Moskva-meelsete avalduste eest ja loobus seejärel kandideerimast. Tsarjov lubas ka kõigi arvestatava venelaste osakaaluga oblastite ühendamist Novorossijaks, ent võttis esmaspäeval antud idee tagasi. Pole aga ime, et Ukraina valitsusväed alustasid pärast laupäevaseid avaldusi sõjalist operatsiooni ka Donetskis. Tõsise pressingu alla sattunud separatistide ladvikus käärib. Mõned teevad siiani pöördumisi „Vladimir Vladimirovitsi ja vene rahva poole“, teised tõmbuvad tagaplaanile. Tagasiastumised algasid veel enne „referendumeid“. Viimaseid esitleti Venemaa telekanalite abil kui suuri võite, ent täna on ilmne, et neis kaasalöömine maksis vähe, sest keegi pole hakanud separatistidega rääkima – selle eeltingimus on relvade mahapanek. Kuna on olemas Mariupoli jt näited ning koordineeritus kadunud, kõrvutas presidendivalimised võitnud Petro Porošenko esmaspäeval Ida-Ukraina Somaaliaga, mis on tõeline uus Mahnostan juba 20 aastat. Pean siiski sobivamaks kõrvutada kaks isehakanud rahvavabariiki hoopis Nigeeria idaosas aastatel 1967-1970 eksisteerinud Biafraga, mille naftavarud tekitasid paljudes erutust ja kus samuti korraldati hääletamisi ja muid võimumänge. Nigeeria keskvalitsus piiras kogu ala lihtsalt ümber ja üks tema armeedest ei lõpetanud separatistide ründamist päevakski, kuniks nood kõik alla andsid. Selle „omaette“ elu hinnaks kujunes miljon tapetut (umbes 13 miljonist biafralasest toona).
