Viktor Trasberg: konkurentsivõimeline haridus
Hiljuti uuendati vabariigi valitsuses tegevuskava, mis on suunatud Eesti konkurentsivõime suurendamiseks. Keskendun siinkohal selles kavas esitatud konkurentsivõime kasvu ühele peamisele komponendile – hariduse ja kutseoskuste valdkonnale. Hea kooliharidus ja tööjõu ettevalmistuse kõrge tase on Eesti sugusele väikeriigile kõige olulisem kasvutegur üldse. Rahvaarvu piiratuse tõttu ei ole meil võimalik palju tööjõudu vajavate tehaste olemasolu. Eesti tee on ikka mõistuse ja käelise tegevuse koostöö.Kuidas siis suhtestub meie haridussüsteem Eesti konkurentsivõimega? Tuuakse välja kolm peamist probleemi.Esiteks liiga suur ametialaste oskusteta inimeste hulk. Oleme olukorras, kus tööeas inimesed on küll haritud, aga üks kolmandik neist ei oma erialaseid kutseoskusi. Teiseks töötajaid nagu oleks, aga nende oskused erinevad sellest, mida ettevõtted vajaksid. Inimesed õpiksid justkui valesid asju ja vales kohas. Liiga palju inimesi läheb kõrgkoolidesse, selmet valida ametiõpe.Kolmandaks tuuakse välja vajadus suurendada Eesti kõrgkoolide konkurentsivõimet ning muuta nad välistudengitele atraktiivsemaks. Veelgi enam, ülikoolid peaksid olema sellised asutused, mis võimaldaksid Eestisse juurde meelitada meie majanduse jaoks olulisi rahvusvahelisi talente.Lihtsustatult : Eesti inimesed peaksid minema ülikoolide asemel rohkem ametikoolidesse; õppima neid oskusi mida ettevõtjatel kohe täna vaja läheb ja Eesti kõrgkoolidesse tuleks Eesti inimeste asemel tuua rohkem välistudengid.Olen arvamisel, et sellised haridussüsteemi muutused saaks küll administratiivselt ja jõuga ära teha, aga seda ei toeta ei majanduse toimimise loogika. Ehk siis – need signaalid, mida annab tööturg palkade ja karjäärivõimaluste kaudu, on hoopis midagi muud kui tõdemus, et meil on vaja rohkem töölisi või teenindajaid.Noored ei lähe kõrgkoolidesse mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsameelsed või võimetud hindama oma elukutsevõimalusi. Vastupidi, noored näevad ja tajuvad selgelt, et ülikooliharidus annabki parema palga ja kõrgema karjäärilennu. Kui meie palgad ja tööprestiiž on tööliselukutsete puhul nii madalad nagu nad on, siis noorele inimese loomulik valik ongi minna ülikooli. Õppima võib-olla ükskõik mida, sest see on ikka parem valik kui ametikool. Kahjuks!Tuleb nõustuda tuleb sellega, et ametialase ettevalmistusega inimeste nappus pidurdab meie majandusarengut ja tööstuse kasvu. Aga me ei tohiks tolereerida süüdistavat tooni riigi aadressil: miks ei valmista ettevõtetele ette piisavalt kvalifitseeritud töötajaid? Muidu ei saavat vabrikut töös hoida, kui odavat tööjõudu pole. Tuletagem siinkohal meelde ettevõtjaks olemise kunsti – kasutada ressursse sellisel moel, mis võimaldaksid genereerida kasumit. Kui töötajaid napib, siis tuleb neid juurde meelitada kõrgema palgaga või tegevus ära lõpetada.Tööjõupuuduse lahenduseks ei saa olla suuremate piirangute tegemine noortele Eesti kõrgkoolidesse astumine või inimeste jõuga ametikooli saatmine. Tööjõu probleemi ei lahenda ka võõrtööjõu suurem sissemeelitamine. Sellist välismaist tööjõudu, mis meie ettevõtetele kohe sobiks, pole lihtsalt olemas.Lahendusi võiks olla kaks. Neist üks üldisem eeldaks kõrgharidust mittenõudvate erialade palgataseme ja prestiiži olulist tõusu, mis annaks noortele selge sihi ja väärikuse selliseid elukutseid omanda. Kui tööturg seda signaali ei anna, siis ei anna tulemust ka jõuga inimeste kutseõppesse suunamine.Teiseks võimaluseks oleks välisõppurite toomine meie kutseõppeasutustesse. Täna pole Eestis mitte ühtegi ametiõppeasutust, mis pakuks ingliskeelset kutseõpet. Mitte ühtegi, kuigi samal ajal on meil puudu just selliste erialade töötajatest. Võtke aga näiteks Põhjamaad – seal on kümneid õppeasutusi, mis pakuvad ametialast väljaõpet ka inglise keeles ja välisõppuritele. Miks küll Eestis selliseid õppeasutusi pole? 3-4 aastane õppeperiood võimaldaks väliõppureid siduda meie ettevõtetega ja omandada oskusi Eesti eluks. Õppurid saaksid käia ettevõttepraktikal ja ka ettevõtted ise saaksid panna välja stipendiume oma tulevastele töötajatele.Lõpetuseks mõni sõna ka kõrgkoolide konkurentsivõimest ja välistalentidest. Mul on käe all paber, kus on kirjas Tartu Ülikooli doktorikraadiga õppejõu miinimumpalga tase. See on 870 eurot kuus! Tuletagem meelde, et doktorikraadiga inimene ei saa olla alla 30 aasta vana. Selle taustal rääkida noorte inimeste huvist ülikoolitöö vastu või ülikooli atraktiivsusest välisõppejõududele tundub mõnevõrra kohatu. 800 euroste doktoripalkadega ülikoolid ei saa olla kuidagi innovatsiooni ja majanduse konkurentsivõime kasvuveduriteks!
