Rain Kooli: kõige tähtsusetum surmauudis
Umbes kahe sekundi pärast saabus paanika. Jalad klammerdusid jõuliselt põhja ning käed hakkasid meeleheitlike liigutustega pinna poole püüdlema. Kopsud paisusid rinnus, aju kartis viimastest hapnikuriismetest loobuda. Kui surve rindkeres juba väljakannatamatuks muutus, paiskus õhk kopsudest välja. Siis juhtus kaks asja. Mäletan ähmastuvat roheka varjundiga veealust pilt oma õudusest pärani silme ees, nagu aegluubis liikuvaid käsi ning suhu ja hingetorusse tungiva vee pisut mudast maitset. Samas mäletan ka oma kümme aastat vanema tädipoja jõulist kätt, mis minust kinni haaras ning mind päikesevalguse kätte tiris. Ühesõnaga, ma pole uppunud, aga ma võin kinnitada, et see ei ole päris nii mugav protsess, nagu mõned suitsiidiromantikud ette kujutavad. Uppumine seeläbi, et sind kandev mandritevaheline lend ühel hetkel katkeb - kas siis kaaperdajate või mingi häire tõttu elektrisüsteemis või mille tõttu iganes - kindlasti erineb uppumisest kummipaadist möödahüppamise tõttu. Kas või selle poolest, et lennuõnnetuse tagajärjel vette sattudes ei pruugi sa enam kuigi elus olla. Või siis pruugid, kuid mitte eriti eluvõimeline. Igatahes on see kindlasti piinarikas ning tõeliselt õudne kogemus. Seetõttu pole ime, et üks keskmine lennuõnnetus pälvib aset leides üüratu tähelepanu. Seekordse kadunud lennuki puhul on kõige hämmastavam ehk see, kui kaua rahvusvaheline meedia on suutnud Malaysia Airlines'i lend 370-e kadumist sisuliselt igapäevase teemana käsitleda. Üleilmne uudistekanal CNN teeb seda näiteks tänaseni, kuigi lennuki aktiivsematest otsingutest on loobutud rohkem kui kuu aega tagasi. Meedias väljakujunenud tavade põhjal võib koostada võrrandi, mille järgi katastroofiuudise olulisus on võrdeline selle toimumiskoha läheduse ning selles hukkunute rassilise ja rahvusliku läheduse summaga korrutatult koefitsiendiga, mille moodustab juhtunu dramaatilisus. Lihtsalt öeldes – kui omasid on, "kärab" ka kauge katastroof, kui omasid ei ole, on õnnetus kõva, kui see juhtub siinsamas nurga taga. Aga kui arvestada mainitud valemiga, saame me ka kergelt välja arvutada, milline surmaga seotud uudis meile kõige vähem korda läheb. See on see, kus räägitakse mustanahalisest aafrika lapsest, kes oma ema käte vahel tasahilju nälga sureb. Nende puhul kehtib see huvitav matemaatiline fenomen, et kui mõnesaja hukkunud lennureisija peale koguneb lehekülgede ja veebimeetrite kaupa teksti, videopilti ja fotosid, siis neid vaikselt surevaid aafrika lapsi mahub ühele väiksele veerule miljon.
