Peep Sooman: tänase kinnisvarahinna languse taga on tehingute arvu langus
Kuidas on muutunud pakkumiste ja tegelike tehingute hulk?  Tehingute arv on languses ja pakkumiste arv on tõusmises. See tähendab, et ostjatel on täna oluliselt suurem valik ja iga müügiobjekti kohta on ostjaid vähem, mis kohe pidurdab hinnatõusu ja seda on juba näha olnud. Miks on hinnad pidurdunud? Sest pakkumiste arv on tõusnud. Pakkumiste arv on tõusnud sel põhjusel, et tänu kiirele hinnatõusule on lõpuks väga paljud pered laenulõksust lahti saanud, tagatisvara väärtus ei ole enam laenujäägist madalam. Kui pere, mees, naine ja väike laps, ostis 2007. aastal 2-toalise korteri, siis tänaseks on neil võib-olla juba kaks last. Kaua sa seal 2-toalises ikka pead-jalad koos elad, on vaja suuremat. Nüüd on tekkinud olukord, kus on võimalik eelmine korter maha müüa ja jääb veel 10 000 eurot uue ostmiseks. Neid varasid tuleb üha rohkem ja rohkem müüki. Miks on tehingute arv languses? Negatiivseid uudiseid on väga palju, mis hoiavad inimesi üleüldiselt tagasi. Sisetarbija on väheke ebakindlam. Kohalik ostja mõtleb, et kas ikka on õige aeg või ei ole, kas hinnad langevad või ei lange. Aga turg ei ole täiesti maas. Küll aga on täiesti maas üks turusegment – investorid. Välisinvestoritest on kadunud Venemaa, sest rubla on devalveerunud ja siis veel segadus Ukrainas. See tähendab automaatselt, et kasum on väiksem ja investeerimisvalmidus väheneb. Soomes on juba kaks aastat majanduslangus olnud ja väljapoole investeerimine pole enam ammu moes. Kohalikule väikeinvestorile ei ole ka enam atraktiivne osta korterit, et see välja üürida ja siis sealt tootlust teenida, sest korterite hinnad on kalliks läinud ja üürihinnad ei ole järele tulnud. Analüütikud arvavad, et inflatsiooni tõusu on muudes sektorites oodata ehk aasta lõpus. Kuidas on korteriturul – kas ja millal võib hinnamuutust oodata?  Kinnisvaraturul inflatsioonist ei saa rääkida, sest juba on väikesed allahindlused. Mõnel uusarendusprojektil on võimalik 4000-5000 eurot hinnas alla saada. Mõned järelturukorterid on juba odavamad. Varem oli nii, et väiksemate korterite puhul võis olla ühele korterile kolm ostjat ja toimus selline isetekkinud enampakkumine ostjate vahel. Nende väiksemate korterite puhul reaalselt hakati üksteist üle pakkuma. Korter tuli 40 000 euroga müüki, üks ütles 41 000, teine ütles 42 000, kolmas 43 000 ja lõpuks löödi 45 000 euro peal käed. Sellised näited ei olnud üksikud, neid oli päris palju. Sel aastal taolist enampakkumist enam ei toimu ja pigem on kahe ostja peale hoopis kolm korterit, pigem laseb omanik 2000 eurot hinnas alla. Nii et juba on näha väikesi allahindlusi ja seda näitab ka statistika. Kui nüüd just midagi väga suurt ja väga halba ei juhtu maailmas, ei tahaks hästi uskuda, et hinnad väga kolinal alla tulevad. Pigem usun, et järgevad pool aastat või isegi aasta hinnad stagneeruvad ehk hinnad on seal, kus nad on. Inimeste ostujõud peab järgi tulema, et saaks toimuda edasine areng. Hinnatõus või -langus on rohkem järeltoime. Oluline on vaadata, kas tehinguaktiivsus on suur või ei ole ja praegu on tehinguaktiivsus maas. Kui maikuus oli Tallinnas 557 korteriomandi tehingut, siis viimati oli nii vähe tehinguid 2013 talvekuudel. Mais 2013 oli näiteks 727 tehingut. Kuni tehinguaktiivsus ei taastu, ei ole ka oodata, et hinnad tõusma hakkaksid. Ja ongi hea! Kuigi korteriomanikele meeldiks mõelda, et nende kinnisvara väärtus tõuseb, siis turu tervise kontekstis on parem, kui hinnad on stabiilsed ja turg aktiivne, kui see, et mingisugune seltskond hinna üles peksab ja siis ülejäänud rahvas ei osta. Aga kes neid hindu üles peksavad?  Punkt üks olid välisinvestorid, kelle jaoks 5000 eurot siia-sinna oli ükskõik. Teine kontingent, kes vahet ei taju, on need noored, kellel masu kogemust ei ole. Ja nüüd jõuame ringiga Kalamajja. Kuna neil ei ole masuaja kogemust, siis masuajast mäletavad nad ainult seda, et taskuraha sai vähem ja isa sõitis väiksema autoga. Ja neid noori on praegu hästi palju kinnisvaraturul. Need 1989.-1991. sündinud laulva revolutsiooni lapsed on praegu iseseisvaks saanud või saamas ja on nüüd laenuvõimelised. Kõigepealt ajasid nad üürituru üles. Siis üüriturult liikusid nad ostu-müügi turule ja ajasid selle üles, sest nad teevad seda kõike laenuga. Noor inimene, kel masukogemust ei ole, ei mõtle eriti selle peale, kui raske on raha teenida. Tema jaoks on laen sageli kritseldus paberil. Selle asemel, et läbi kalkuleerida, et kui nüüd laps ka sünnib, kas ma päriselt ka laenu jaksan maksta, mõtleb ta pigem, kuidas saaks soolaleivapeo teha. Miks Kadriorus hinnad samamoodi ei tõuse nagu Kalamajas? Mina küsisin enda käest sama eile. Ja siis mõned nädalad ja kuud tagasi. See, mis Kalamajas toimub, on trendiliikumine, mitte matemaatika. Kadrioru majad on palju rohkem korda tehtud ning Kadriorg asub ikka oluliselt lähemal kesklinnale kui Kalamaja. See on 100-aastase prestiižiga asum, kust on tulnud loomeeliit ja seal on vinged planeeringud. Kalamajas on enamus maju algupäraselt töölisklassimajad ja sealt tuleb ka erinevus Kalamaja ja Kadrioru vahel – puitmajal ja puitmajal on vahe. Lisaks on Kadrioru planeeringus oluliselt rohkm ruumi, majad ei asu üksteisele nii lähedal kui Kalamajas. Küll kunagi arenenb ka Kalamaja Kadriorule sarnasemaks. Kui me jätame selle kontingendi kõrvale, siis kes on need, kes ostavad endale korteri uusarendusse? Ja arvestades uusarenduste pakkumiste suurt hulka, siis kas nende ruutmeetrihindades võib äkki lähiajal näha hinnalangust? Uute korterite hinnad võrreldes järelturuga ongi praegu juba mõistlikud. Toon ühe näite. Lasnamäe keskmine ruutmeetrihind on 1200 eurot. See on väga kõrge hind. Ja see on keskmine. Odavamates arendusprojekti piirkondades, näiteks Peetris või Kasekodu elamurajoonis Pääsküla taga Laagri ja Nõmme vahel, seal algavad ruutmeetrihinnad 1500 eurost. Kui aga on valida, kas lähed üheksakorruselisse Lasnamäe majja või uude majja, kus küttekulud võivad kaks korda väiksemad olla, siis võiks valida natukene kallima, aga oluliselt parema kauba. Inimesed ongi hakanud aru saama, et ei ole mõtet osta neisse vanadesse amortiseerunud paneelmajadesse, kui rahakott vähegi uuemat kannatab. Inimesed on hakanud aru saama ka sellest, et renoveerimata puitmajja, kus sees võib isegi olla tehtud vinge remont, sellisesse ei ole ka mõtet osta, eriti kui see maksab sama palju või rohkem. Ma saan täiesti aru, kui inimene ostab näiteks sinna Kalamaja uusarendusse korteri. See ei ole tingimata rumalus. Aga eks nende hinnad läksid ka üles, kuna alt pressis järelturg peale ja nii oli suurepärane võimalus hindu tõsta. Kas ülepakkumise tingimustes ei või juhtuda, et mõned uued korterid jäävadki müümata? Uusarendustel on ka muidugi vahe sees. Kui on viimasele vindile kvaliteetsete materjalidega tehtud maja, siis neile leidub ikka ostja. Aga need, mis on n-ö põlve peal kokku klopsitud, kasutatud kõige odavamaid materjale, asub kuskil seal piirkonna kõige sügavamas osas ja hinnad on piirkonna keskmisest kõrgemad, siis võib jah probleeme tulla. Kui sa kategoriseerid oma odava otsa toote sinna high end klassi, seal on tegelikult pidu läbi ja on vaja hinnakorrektuuri teha.
