Berk Vaher: me oleme oma muusika
Tavaks on ju saanud aastakokkuvõtted, kus aga Eesti ja muuilma muusikat ei eristata; samuti on siin-seal püütud välja selgitada kõigi aegade parimat laulu või muusikapala. Ent kuigi mujal maailmas on peaaegu iga muusikaväljaanne või popkanal mitmeid kõigi aegade albumitabeleid koostanud, on sellised nimekirjad meie kultuuriloost puudu.Just nimelt kultuuriloolisus on ses ettevõtmises oluline – mitte niivõrd see, mis plaat millisele pügalale jõuab. See on ikka ja alati sattumuslik, mõjutatud „kõigi aegade“ asemel sellest, millised uued ja taasavastatud albumid viimastel aastatel meedias esil on olnud, ja paratamatult määratud rahulolematust tekitama. Ikka jääb kellegi lemmik välja ja küllap jäävad kellegi hammaste vahele ka publiku- ja kriitikutabeli lahknevused.Ega seda järjestust pruugitagi kaua mäletada. Küll aga aitab see protsess mälu värskendada kogu selle siiski päris aukartustäratava muusikaloo suhtes, mis siinmail või ka välis-Eesti kogukondades on avaldatud salvestistele jõudnud. Kõlab juba klišeena, et muusikal on suur osa nii ühises kui isiklikus identiteedis, ent kui palju me seda siis igapäevaselt iseenese jaoks mõtestame? Kui palju juurdleme selle üle, millised albumid on meile korda läinud nii, et võime neid peaaegu iseenese omadeks pidada – sest nii palju mõtteid ja tundeid ja mälestusi on nendega seotud? Kui palju sel MP3-de ja striimide ajastul üldse veel kuulame albumeid kui omaette kunstilisi tervikuid?Ma loodan ka väga, et see küsitlus annab nii kriitikutele kui lihtsalt muusika armastajatele indu oma isikliku Eesti albumite kuulamismälu põhjalikumaks kirjapanekuks. Kuigi muusikal pole me teadvuses väiksem osa kui kirjasõnal, on kurvastavalt vähe kuulajaraamatuid. Ilmunud on omajagu muusikute elulugusid ja ajastukokkuvõtteid, uurimusi ja esseekogumikke, ent lugusid ja albumeid väärtustavate ning kuulajamuljeid väljendavate teostena meenuvadki vaid Tõnis Kahu „Viis+sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik“ ning Mart Juure „101 Eesti popmuusika albumit“ – hea mitu aastat vanust juba neilgi. Ent sarnased raamatud ei pea tulema vaid kriitikute sulest: kui tänavuse Prima Vista kirjandusfestivali raames ilmus eestlaste lugemisharjumusi kaardistav kogumik „Lugemise vabadus“, siis nüüd võiks ju muusikasõprade elamused koguda ka „Kuulamise vabadusse“?Kui märkate, rõhutan siin just isikliku kuulamiskogemuse väljendamist. See polegi nii lihtne ja ehk nii mõnigi albumitabeli koostamises osaleja kardab juba ette kriitikat liiga obskuurse maitse pärast ning kipub oma nimistusse panema omajagu seda, mis „peaks“ seal olema – selle arvelt, mis tema jaoks seal ON. Aga mida isiklikumad on koostajate tabelid, seda ausam ja mitmekülgsem saab tervikpilt.Ega ma ise veel täpselt ei tea, mis minu esikahekümnesse saab. Kindlasti ei tule see ka ainult popikeskne, aga ma ei ürita olla iseenesest „süvam“ ega „diibim“. Tõenäoline esikoht sai siiski juba ühes hiljutises Raadio 2 „Muusikanõukogu“ saates välja hõigatud – see on ansambli Borax 1999. aastal ilmunud album „Mikroraion“. Kindlasti ka paljude jaoks obskuurne valik, aga ta kõnetab minu kultuurimälu kõige rohkem – ses on nii vene filmide romantikat kui lääne jaamade väljakruttimise põnevust, nii nostalgilisi vikerviise kui saabuva uue aastatuhande unistusi.Ega ma julgegi loota, et just see plaat esikohale saab, aga ehk annab selle äranimetamine hoogu „Mikroraioni“ uuesti välja andmiseks, sest vana eksemplar juba plaadimasinas hüppama kuulatud. Mälutaastus ja kirkamate kuulamiselamuste värskendamine on ju parim, mida see albumiküsitlus kaasa võib tuua. Nii et meenutagem, kuulakem ja jagagem!
