Toomas Alatalu: Ukrainast, Krimmist, kodusõjast ja gaasihinnast
Sedasorti ettevõtmised ajavad isehakanud eksperdid alati närvi ja üle vahutama, ent need vahepalad pole välispoliitika peasuunda muutnud. Ka stabiilsus Euroopas püsib, vaatamata 9. juunil alanud NATO ja 10. juunil alanud Venemaa ulatuslikele sõjaväemanöövritele Läänemere piirkonnas. Need musklite mängud kuuluvad asja juurde uues olukorras, mille sünnitas Venemaa järjekordne agressioon Musta mere piirkonnas. Suur poliitika ongi seetõttu suur poliitika, et lubab eksimist vaid ühel korral. Kuna kokkulepitud ja ka kokkuleppimata reeglite rikkujal ei jää muud üle, kui vassida ja valesid pidevalt korrutades loota, et kõik teised on mälu kaotanud, siis olgu veelkord meenutatud 1991. aasta alguse sündmused, mis said tollases Nõukogude Liidus alguse eelmisel aastal toimunud ülemnõukogude valimistega. Tänu neile sai kõikjal selgeks omariikluse pooldajate ja nn Moskva-meelsete vahekord. Väljaspool Venemaa Föderatsioooni tuginesid viimased Nõukogude armee garnisonidele ja venelastega asustatud piirkondadele. 1990. aasta lõpukuudel alanud koordineeritud vastupealetungis tugeva keskvõimu taastamiseks kasutati nii regionaalseid rahvahääletusi, samameelsete rahvaesindajate (ka liiduvabariikide üleseid) kokkuvõtmisi kui ka nn päästekomiteede loomisi. 20. jaanuaril 1991 Krimmis toimunud referendumil sai vastata küsimusele „Kas olete nõus Krimmi ANSV kui NSVL subjekti ja liidulepingu osalise taastamisega?“, mille tulemused – 81% osales, 93% poolt – on Moskva tänases „ajaloolise õiguse“ propagandas trumpkaardiks tehtud. Tuletaks meelde, et Krimmi ANSV eksisteeris aastatel 1921-1945 Vene NFSV koosseisus, kuid seda juhtisid tatarlased, kes sealt Stalini korraldusel minema küüditati. Tatarlastele anti alles 1989. aastal õigus tagasi pöörduda, ent kuna neile samas dokumente ei väljastatud (veel 1997. aastal pääses kõigest 45% tatarlastest valima) ega elamuid tagastatud, siis oli „taastamine“ selgelt petusõna. Alles 1991. aasta suveks oli Krimmi jõudnud niipalju tatarlasi, et nad võtsid kokku oma esimese kurultai. Tatarlased ise ja Ukraina rahvarinne boikoteerisid hääletust jaanuaris 1991 ja kui veel meelde tuletada samal ajal Eestis, Lätis, Leedus toimunut, peaks olema selge, mis eesmärki kogu antud hääletus teenis. Kus vaja, võeti ilmnenut siiski tõsiselt ja meenutaks veelkord, et Eesti Ülemnõukogu 20. augusti 1991 iseseisvusotsusele järgnes kogu maailma toetus, Ukraina Ülemnõukogu 24. augusti analoogilisele otsusele... vaikimine. Sestap tuli Ukrainal 1. detsembril 1991 korraldada rahvahääletus, kus toetati selgelt ja kõikjal iseseisvust (osales 84%, toetas 90%). Krimmis oli osalus 65% ja toetus 54%, ent toona veel suurema venelaste osakaaluga Donetskis ja Luhanskis olid toetused 77% ja 84%. Elik – polnud probleem olla venelane Ukraina riigis. Kuna see referendum oli pikalt ette teada, inimestel võimalus kõik toimunu – k.a. augustiputš 1991 – silme eest läbi lasta ja vaagida, tunnustas muu maailm nüüd kiirelt Ukraina iseseisvust. Mõistagi arvestati seejuures alles alanud tatarlaste tagasipöördumist Krimmi. Mis puutub tänasesse seisu Ukrainas, siis kui suurjõud leppisid kokku, et presidendivalimised toimuvad kodusõjale vaatamata, oli sama paratamatu, et ka uus president astub ametisse kodusõja jätkudes. Kuna separatismi õhutajaks nii sõnades kui tegudes oli suur naaber ja väikeste mängurite autonoomsus konflikti venides alati kasvab, siis tuleb sellega leppida. Lähebki nagu Biafras aastatel 1967-1970 (ibode separatism Nigeeerias) – blokaad ja pidev sõdimine teatud punktides. Muule maailmale talutav asi, kui meenutada kasvõi üldist suhtumist Venemaa sõdimistesse Tšetšeenias või parlamendihoone tulistamisse Moskvas oktoobris 1993. Hädas on üksnes Venemaa propagandamasin, kus juba kolmandat kuud nagu enam oma teleuudiseid polegi, on vaid traagikat kajastavad ja vaenu õhutavad kaadrid naaberriigis toimuvast. Kiirelt ja drastiliselt muutunud sisuga kaadrid, kui meenutada, kuidas paar kuud tagasi näidati uksi efektselt maha murdvaid rünnakrühmlasi ja vaimustunult barrikaade ehitavaid ning Kiievi võime sõimavaid mehi ja naisi. Nüüd näidatakse vaid veninud vaenutegevusest räsitud inimesi, kes küsivad „miks nad peavad meid separatistideks?” Hea seegi, et massi oma lõa otsa saanud poolmilitaarsete seltskondade peamehed on Moskva otsekontrolli kadudes omavahel tülli läinud (ikka ja jälle raha pärast, mis mõistagi sai tulla vaid teadagi kust), mis ennustab uue presidendi esitatud tingimuste – relvad maha panna ja hõivatud hooned vabastada – täitmise lähenemist. Uudistest niipalju, et kui nn Donetski vabariik palus taas Moskvat kohale saata rahuvalvajad, siis nn Luhanski vabariik saatis abipalve 15 riigi valitsustele, mis tasub loetleda, saamaks ettekujutust Moskva poliitika võimalikust kandepinnast (Donetski teadmiste tasemel): Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Armeenia, Hiina, Serbia, Süüria, Kuuba, Nicaragua, Venezuela, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria, Tšetšeenia, Inguššia... Mis puutub revolutsioonide-kodusõdade olulisse näitajasse – ohvrite arvu –, siis kui uskuda Ukraina tervishouministeeriumi 12. juuni andmeid, on Donetskis hukkunuid 225 ja Luhanskis 45. Pluss mõistagi tapetud sõdijad. Õnneks jätkuvalt vähe (Süüria puhul pakutakse nüüd uue kokkulepitud arvuna 160000 hukkunut). Muudest Ukrainaga seotud probleemidest tasub jälgida Ukraina ja Venemaa gaasivõla ning –hinna kõnelusi, mis on järsult muutnud kogu senist ettekujutust ja teadmisi antud valdkonnas. On ikka rabav küll taibata, et Gazprom polegi kõikvõimas – Ukrainalt küsitav hind kukub 100 dollari kaupa nädalas ja on – ennäe – samal tasemel kui Poolagi maksab!? Järelikult toimus ikka väga suur teise riigi ja rahva röövimine ladviku naeratuste saatel. Putin (kes hetkel ajab kõiki Ukrainaga seotud asju isiklikult ja seda teleekraani kasutades) on „sõbraliku Ukraina huvides“ järsku nõus nii maksete viivitustega kui ka varasemate lepingute tingimuste läbivaatamisega. Vladimir Vladimirovitš kinnitab pea iga päev oma televaatajaile, et Venemaa täidab kõiki endale võetud lepingulisi kohustusi. Paraku ei kuule tema auditoorium Ukraina tavalist vastulauset – Moskval polnud probleeme Musta mere laevastikku puudutavate jt lepingute rikkumisega elik Kremlit ei saa usaldada. Ja nii see on: rahvusvahelistes suhetesse Euroopas on ilmunud subjekt, kes on kaotanud usalduse. Sootuks huvitavaks läksid aga Moskva kommentaarid siis, kui Ukraina teatas, et pöördub gaasi hinna asjus ikkagi Stockholmi arbitraaži, mille peale seal Gazpromi siiani esindanud advokaatidele meenus, et nad on kaotanud kõik Euroopa tarbijate nimel seal algatatud protsessid. Pole ilmselt juhus, et samaaegselt lipsas Ukraina ja Venemaa kõnelusi vahendanud sakslasest eurokomissari Günther Oettingeri suust pakkumine: saagu kahe riigi presidendid kokku, et asi lahendada. Tipptasemel on varemgi tehtud suuri pöördeid, ent karta on, et ei aita isegi sakslaste vahendusest, kui Donetski separatistide peamees kogub päise päeva ajal Moskvas abi ja toetust. Ning veel päev hiljem veerevad mõned tankid üle Venemaa ja Ukraina vahelise piiri.
