Urmo Kübar: elukutselised vabakondlased
Teisalt võis muidugi aru saada, et jah, nagu profid, aga siiski mitte nii head kui päris elukutselised. Mis oli loomulikult ka tõsi: paar korda nädalas pärast päevatööd harjutavad asjaarmastajad ei saavutagi seda taset, mis muusikat õppinud ning end iga päev vormis hoidvad elukutselised, vähemalt mitte nõudlikuma repertuaari puhul. Ja ega neilt keegi seda eeldagi. Niisiis, ütleme “professionaal”, mõtleme tasemel, kvaliteetne, usaldusväärne. Huvitaval kombel on aga vähemalt üks valdkond, kus seda sõna sugugi nii kiitvalt ei kasutata. Seda siis, kui räägime vabakonnast ja seal tegutsejatest. Mäletate ehk eelmise aasta lõpus korraks puhkenud meediakära Eesti Loomakaitse Seltsi ümber? Pettuse pärast lahti lastud töötaja otsustas siis vasturünnakule asuda argumendiga, et heade inimeste annetatud raha kasutati seltsis juhtidele palga maksmiseks. See väide oli vale, tegelikult midagi sellist ei toimunud, ent see polegi praegu peamine. Juba see, et niisugune argument kõlapinda pälvis, näitab levinud eeldust, et vabaühenduses tegutsemine ei tohiks justkui olla põhitöö, elukutse, mille eest ka palka saadakse. Makstes poes ostude või restoranis õhtusöögi eest, tasudes taksojuhile või juuksurile ei küsi me ju kahtlustavalt, et ega meie rahast osa ometi kellegi palgaks lähe. Vastupidi – me teame, et läheb, ja peame seda täiesti normaalseks. Tahame ju, et see, mille eest me maksame, oleks tehtud pühendumusega ja laitmatult ning usaldame üldjuhul professionaali asjaarmastajast enam. Jätame korraks kõrvale annetajad ning vaatame avalikku sektorit. Üheks peapõhjuseks, miks vabaühendustega ei sõlmita pikaajalisi lepinguid avalike teenuste osutamiseks, olla kahtlus nende usaldusväärsuses – vähemalt ütlevad nii valla- ja linnajuhid. Oma spetsialistidele olevat neil ikka turvalisem toetuda. Eelnõudele või arengukavadele kommentaare küsivad ametnikud nurisevad tihti, et vabaühendused ei jõua õigeks ajaks dokumente läbi töötada ega asjalikku tagasisidet anda. Või siis piirduvad nood ainult eestvedajate isiklike, mitte laialt läbi arutatud mõtete esitamisega. Ent vabaühenduste rahastamises domineerivad lühiajalised projektitoetused, mis on mõeldud mõne kindla töö kiireks läbiviimiseks ega võimaldagi organisatsioonil tugevamaks partneriks saada. Teisisõnu – vabaühendustelt soovitakse küll professionaalset tööd, selle eest maksma ei olda aga valmis. Kuid oma kodukandi taidlejatelt ei oota me ju Arvo Pärdi ettekandmist samasugusel kunstilisel tasemel nagu filharmoonia kammerkoorilt. Professionaliseerumine on loomulik osa iga valdkonna arengust. Alguse saavad asjad tihti üksikutest entusiastidest-harrastajatest. Nõudluse ja nõudmiste kasvades tekib vajadus ka nende järele, kes oleksid eriala õppinud ja valmis pühenduma sellele täisjõuga. Mis muidugi ei tähenda, et harrastajad kaoks või arvuliselt vähemusse jääks, mõelgem või sellesama koorimuusika peale. Ka vabakonnas on harrastajaid proffidest selgelt rohkem. Statistikaameti andmeil on palgatöötajaid vaid vähem kui kolmandikus meie MTÜ-dest ning nende keskmine brutopalk alla 400 euro viitab, et neistki enamik tööl osalise koormusega. Seega valdavalt räägime ikka vabatahtlikest. Ent vabatahtlikul tööl, nagu teab igaüks, kes seda teinud, on omad piirid. Kurvastavalt sageli näen, kuidas väärt algatused hääbuvad, sest inimesed ei jaksa enam oma töö- ja isikliku elu kõrvalt selleks aega leida. Muidugi on professionaliseerumisel ka omad ohud. Kunstivaldkonnas näiteks see, et asjad lähevad keeruliseks. Ehedat mängurõõmu, lavanärvi võib rohkem olla taidlejas, kui päevast päeva seda oma tööna tegevas profis. Vabaühenduste kontekstis võib elukutseliseks muutumisega kaasneda kaugenemine oma sihtrühmast, kes samuti ei saa su tegevusest enam aru, nii nagu lihtne inimene kõrgkultuurist. Kuid see pole professionaliseerumise vältimatu kaasnäht, vaid tähendab lihtsalt, et konkreetne inimene või organisatsioon teeb oma tööd halvasti. Seega ärme vabaühenduste rahastajatena – oleme siis annetajad või avalikust eelarvest toetusi jagavad ametnikud – muretse, et ega rahast kellelegi palka maksta. Mõtleme hoopis, kas selles vabaühenduses on piisavalt häid inimesi, kes oma tööle täie jõuga pühenduda saavad. Ning mõtleme, mida meie sellele kaasa aitamiseks ära saame teha.
