Küüditatu mälestused: elasime kolme perekonnaga kerjuste osmikus
73 aastat tagasi viidi Eestist Siberisse enam kui 10 000 inimest. Nälja ja kurnatuse tagajärjel hukkus või tapeti neist umbes 6000, vahendas "Aktuaalne kaamera". Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles massiküüditamise ohvreid meenutades, et vägivallal on kindlad jooned ning ainus põhjus, miks ohvreid karistati vangistuse või asumisele saatmisega, oli see, et nad olid olemas Nestor märkis, et ka täna, mil juuniküüditamisest on möödunud 73 aastat, on olemas riigid, ideoloogiad ja inimesed, kes lähtuvad samadest põhimõtetest. Proua Mai Karepa meenutas, et oli tol ajal 14-aastane ning tema isa oli neli päeva varem maha maha lastud, kui perele Nõmmele järgi tuldi. Kodus olid lisaks tema ema, noorem vend ja vanaema. Pere viidi Kirovi oblastisse, kus Mai pidi töötama ehitusel ning metsatöödel. "Algul elasime kolhoosnikute juures, aga siis meid viidi teise kohta ja toodi tagasi ja siis enam polnud kuhugi minna. Oli üks osmik ja siis me kolm perekonda elasime seal kerjuste majas," lausus Karepa. Tagasi Eestisse pääses ta 1946. aastal ja seda ametnike loal, paljudel tuli aga põgeneda. Nii läks Juta Sepal, kes tookord oli Juta Grünthal. Juuniküüditamise ajal elas 13-aastane tüdruk Petseris, kus tema isa pidas linnapea ametit. Isa arreteeriti eelmisel õhtul, emale anti teada, et midagi toimub ja tuleb põgeneda. Pere andis üles venelasest naaber. Sepp küüditati koos ema ning õega Tomski oblastisse, kust nad viidi pargasega mööda Obi jõge põhja poole. Eestisse tagasi jõudis ta 1946. aastal, kuid põgenedes koos ühe Petseri prouaga hobusevooridega, mis vedasid põhjast nahku. "Kohalikud venelased kõik organiseerisid meile selle põgenemise, nii et meil olid kõik öömajad ette määratud ja teada. Tomskis oli meil korter, kus me ööbisime," rääkis ta. Üle saja kilomeetri sõitsid dokumentideta ja piletiteta põgenikud tamburis, õues oli 25 kraadi külma. Sepp kirjeldas, et edasi ostis neile piletid üks vene major ja sõit jätkus ohvitseride vagunis. Sama major päästis põgenikud piletikontrolli käest, mis võinuks lõppeda mitte rongist mahatõstmise, vaid kolmeaastase vangistusega. Eestis ta hiljem arreteeriti, koolilõpueksamil. Kaebamas käis peretuttav, seekord eestlane. 1958. aastal sai naine lõplikult Siberist tagasi. Ilves: oleme Ukrainas taas tunnistajaks vägivaldsele piiride muutmisele Küüditamise aastapäeval kutsus president Toomas Hendrik Ilves küüditatud ja nende perekonnad Kadrioru lossi roosiaeda vastuvõtule. Roosiaeda oli kogunenud umbes 800 inimest, kes nautisid muusikat ning kasutasid võimalust, et presidendiga vestelda. Ilves rõhutas vastuvõtul, et kommunismi ja natsismi kuriteod, küüditamised, holokaust ning holodomor on inimsusevastased kuriteod, mida ei tohi unustada. "Seda arutut kurjust üle põlvkondade ikka mäletades, on meelespidamine üheks tagatiseks, et enam ei saaks võimalikuks olukord, kus segunevad pime sallimatus, vabaduse ja demokraatia puudumine, repressioonid enda rahva ja teiste vastu," vahendas presidendi kantselei Ilvese kõnet. Riigipea märkis oma sõnavõtus, et kommunistlik režiim võttis oma repressioonide ohvriteks teadlikult need, kes olid olnud vabad inimesed ja oskasid või julgesid seda vabadust igatseda. "Neid kardab ja püüab hävitada iga totalitaarne režiim: küüditades ja mõrvates, külvates hirmu ja alandlikkust. Täna mälestame kõiki neid ohvreid, sõltumata nende rahvusest, usutunnistusest või kodumaast," lausus ta. Ilves nentis, et kakskümmend viis aastat pärast Euroopa annus mirabilis't – raudse eesriide langemist ning totalitaarse süsteemi kokkukukkumist – oleme Euroopas jälle tunnistajaks vägivaldsele piiride muutmisele ja teise riigi suveräänsuse ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamisele. "Seda kõike saatev eneseõigustuslik retoorika on meile õõvastavalt tuttav. Me oleme ennegi näinud, kuidas kaunitesse sõnadesse peidetakse julmad eesmärgid ja alatud kavatsused. Seetõttu peame pidevalt Eesti eest hoolitsema. Hoidma kõiki oma inimesi, seisma igakülgselt enda riigi julgeoleku kaitsel ning hoolima vabadusest Euroopas ja ka kaugemal. Oma vaba riik ja demokraatia nõuavad hoolsat tööd. Seda peame me ise tegema, vastutust ei ole siin kellelegi veeretada," lisas ta.
