Analüütik: paljud omavalitsused soovivad jätkata gümnaasiumihariduse pakkumist
Hõredalt asustatud piirkondades suleti ja liideti vähem põhikoole ja gümnaasiume, kui Praxise analüüs 2005. aastal ette nägi. Miks see nii võis minna? Põhjused on eri liiki omavalitsustes suhteliselt sarnased. Omavalitsuste esmane soov on oma koole käigus hoida võimalikult kaua ning otsusteni jõutakse enamasti siis, kui majanduslik olukord selleks sunnib. Koolivõrgu otsuste juures mängivad samuti rolli küsimused sellest, mida tühjaksjääva koolimajaga ette võtta või kuidas korraldada õpilaste transport uude kooli, kui sageli ühendused just lähimate asulatega on maapiirkonnas kehvad.Lisaks mõjutavad otsuseid poliitilised tegurid – kooli pidamine on tihti seotud poliitiliste lubadustega. Koolil on maapiirkondades sageli kanda ka oluline sotsiaalne roll, mida kõrgelt väärtustatakse. Kõige probleemsemad on keskmise asustustihedusega piirkonnad, kus seni pole koolivõrgu korrastamine kõige tõhusamalt toimunud. Miks on seal olnud keeruline koolivõrku korrastada ja kui tõenäoline on, et see järgmise kuue aasta jooksul seal käivitub? Võrreldes prognoosiga on näha, et koolipidajad on püüdnud vaatamata koolide arvu vähenemisele säilitada võimalikult palju igat tüüpi koole, nii 6-klassilisi koole, põhikoole kui ka 12-klassilisi gümnaasiume, mistõttu erineb keskmise asustustihedusega alade koolivõrk prognoosidest kõige rohkem. Kõige rohkem hakkab aga silma, et prognoosis eeldati kiiremat gümnaasiumiastmete sulgemist, mida pole siiski toimunud, sest paljud omavalitsused soovivad oma piirkonnas gümnaasiumihariduse pakkumist jätkata. Riigigümnaasiumidega seondub veel palju ebamäärasust ning ka kooliastme sulgemisega kaasnevad võimalikud kulud panevad omavalitsusi muretsema. Põhjendusteks on ka kehv transpordiühendus keskusega, tugev gümnaasiumiharidus, traditsioonid, kodulähedase keskhariduse pakkumise soov, põhiharidusjärgse kutsehariduse väheatraktiivsed erialavaliku võimalused jne. Samas on probleemiks, et õpilaste vähesuse tõttu ei ole tagatud gümnaasiumi jätkusuutlikkus. Intervjuude põhjal võib öelda, et reaalne on, et omavalitsused säilitavad maakonnakeskuste puhaste gümnaasiumide kõrval veel mitmeteks aastateks umbes pooled täistsükligümnaasiumid, mistõttu oleks ka riigi tasandil oluline läbi mõelda, mis on12-klassiliste maagümnaasiumide roll, mis on nende peamine lisandväärtus ning keda ning millistel alustel teenindab uues, nn riigigümnaasiumide mudelis. Analüüsist peegeldub, et muutusi koolivõrgus on kõige olnud siiski suure asustustihedusega piirkondades, kuigi ka seal ületab koolide arv prognoositut. Miks on korrastamine just suure asustustihedusega piirkondades rohkem käivitunud? Suure asustustihedusega omavalitsustes on kõige lähemale saadud 2005. aastal prognoositud olukorrale. Põhjuseks on see, et tihealadel ehk peamiselt maakonnakeskuste linnades on tegemist suurte omavalitsustega, kellele kuulub arvukamalt koole. Seetõttu on n-ö ühel koolide peremehel kergem otsuseid langetada, sest muudatused puudutavad siiski ainult omavalitsuse sisest olukorda. Hõredamalt asustatud piirkondades on aga olukord, et omavalitsusel on pidada mõned üksikud koolid ning küsimus selles, et kui oma KOVis näiteks gümnaasiumi ei suuda pidada, siis tuleb õpilaste jaoks lahendus leida teiste KOVidega koostöös – see aga on märksa keerulisem. Samas soovivad kõik omavalitsused oma kooli esmajärjekorras viimase hetkeni säilitada. Kuna riigigümnaasiumite rajamine käib enamasti samuti maakonnakeskustesse, on see samuti seal kiiremaid muutusi ajendanud. Kui võrrelda tegelikku olukorda 2005. aastal prognoosituga, jääb see soovituslikust siiski alla. Mis on Teie hinnangul selle põhjused? Mis on peamised põhjused, mis koolivõrgu korrastamist takistavad? Omavalitsustega vesteldes selgus, et on rida majanduslikke, poliitilisi, sotsiaalseid, infrastruktuurilisi jm põhjuseid, millesse koolivõrgu ümberkorraldamise initsiatiivid takerduvad. Kuigi erinevates maakondades domineerivad erinevad põhjused ning sageli on määravaks erinevate tegurite kombinatsioonid, osutuvad siiski majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed argumendid olulisimateks. Peamisteks muredeks on: mis on uue süsteemi korral koolivõrgu ümberkorraldamisega seotud kulud ning kes neid kannab; olematu väikevaldade vaheline transpordiühendus; suutmatus taganeda koolipüsimisega seotud valimislubadustest; ning maapiirkondade koolide suur sotsiaalne roll nii sotsiaalmajanduslikest teguritest kui ka seltsielust tulenevalt. Paljudel juhtudel järeldus intervjuudest, et kui omavalitsuste ühinemine on suudetud kokku leppida, on koolide koondumise järel ühe omaniku alla olnud võimalik lihtsamini koolivõrgu otsuseid hakata kujundama.
