Reelika Leetmaa: muudatused koolivõrgus on möödapääsmatud
Prognoosis arvutati õpilaste arvust lähtudes, kui palju kui koole on Eestis vaja põhikooli- ja gümnaasiumihariduse pakkumiseks. Nagu iga prognoos, põhineb ka eelnimetatu nii olemasolevatel arvandmetel kui ka etteantud hariduspoliitilistel valikutel. Viimastest üheks olulisemaks on eesmärk lahutada põhikool ja gümnaasiumiaste, millest tulenevalt on prognoos koostatud eraldi põhikoolide ja nn puhaste gümnaasiumite kohta. Põhikoolide arv on leitud kohalike omavalitsusüksuste kaupa, lähtudes kooliminejate arvust, kohalike omavalitsusüksuste pindalast ja asustustihedusest ning eeldusest, et põhiharidus peab olema kättesaadav kodu lähedal. Seevastu gümnaasiumide arvu prognoos on koostatud maakonna tasemel, lähtudes eeldusest et põhikooli lõpetanutest jätkab gümnaasiumis 60 protsenti ning paremad on suuremad koolid, kus on piisavalt ressursse õpetajate palkamiseks ning seeläbi õpilastele suurema valiku ning parema hariduse pakkumiseks. Lisaks anti prognoosijatele ette eri õpilaste arvuga koolitüübid, kuhu tuli õpilased paigutada lähtudes koduläheduse ja kooli suuruse põhimõttest. Põhikooli tasemel kujunes prognoosis eelistatuimaks koolitüübiks kolme paralleeliga (20-24 õpilasega klassis) kool, kuid hõredama asustusega aladel ka oluliselt väiksemad koolid. Gümnaasiumiastmes oli valdavaks viie paralleeliga kool, kus igas klassis on 32-36 õpilast. Sellistel andmetel ja eeldustel leitud arvutused näitavad, et kuue aasta pärast piisaks 352-st põhikoolist (võrreldes praegusega 132 kooli võrra vähem). Kui vaadata tulemusi maakondade võrdluses, selgub, et nii mõneski maakonnas on olukord juba praegu prognoositu sarnane (näiteks Tartu maakonnas ja saartel). Seevastu suuremad muutused ootavad ees Harju, Pärnu, Viljandi ja Lääne-Viru maakonda, kus praegune olukord erineb prognoositust oluliselt. Veelgi drastilisemad on muutused gümnaasiumiastmes, peegeldades HTMi visiooni riigigümnaasiumide loomisest. Selgub, et senise 194 gümnaasiumi asemel piisaks tulevikus vaid 44-st. Muutus mõjutab kõiki maakondi, kõige enam aga Tallinna linna. Arvutus ei näita siiski, kuidas jõuda prognoositud koolide arvuni või milliseid koole ja kooliastmeid sulgeda – see on omavalitsuste kui koolipidajate ja poliitikakujundajate valik. Ometi kinnitab prognoos ühemõtteliselt, et demograafiline auk räsib koolisüsteemi ning muudatused on möödapääsmatud. Võrreldes 2005. aastaga on õpilaste arv kahanenud viiendiku võrra ning olulist kasvu ette näha pole, sest taasiseseisvusajal sündinud põlvkonnad on varasematest märksa väiksemad. Arutleda saab selle üle, missuguse suurusega koole luua – näiteks kas mõnel pool võiks lahendus olla senise üheksaklassilise põhikooli asemel lasteaed-algkooli loomine (nagu on juba mitmes väikeses maakohas tehtud); ehk leidub suletud kooli tühjaksjäänud ruumidele otstarve piirkonna seltsielu või huvihariduse keskusena; kuidas leida kompromiss koduläheduse ja ressursside mõistliku kasutuse vahel; kuidas väärtustada enam pedagooge ning luua koostööd väikeste omavalitsuse vahel, et leida võimalus gümnaasiumihariduse pakkumiseks väljaspool keskusi ja maakondade piiril.Lõpuks tuleb arvestada, et demograafiline auk neelab üsna pea suure osa tööealisest elanikkonnast, seevastu vanemaealise elanikkonna osakaal kasvab märgatavalt. See toob muu hulgas kaasa vajaduse kohandada hariduse kõrval ka teiste avalike teenuste pakkumist, näiteks tuleb mõelda, kuidas tagada perearstiabi kättesaadavus maapiirkondades, kus peaks paiknema päevakeskused ja hooldekodud, ning kuidas peaks liikuma ühistransport. On asjakohane küsida, kui hästi suudame üldse teha elanikele kättesaadavaks erinevad avalikud teenused, kui nende pakkumise korraldus on sõltumatu nii üksteisest kui ka üldisest halduskorralduse planeerimisest. Nagu põhikooli matemaatikaeksamilgi, ei päästa siingi läbikukkumisest mitte ainult faktiteadmine, vaid arusaamine ja seeläbi võrrandisüsteemi lahendamine.
