Urmo Kübar: tark hobune ja parlament
Tõepoolest – pruukis peremehel Hansult pärida, et kui palju on näiteks 2×3, ja tark loom koputas kabjaga kuus korda vastu maad. Ent see polnud veel kõik. Järgmiseks õppis Hans ära tähestiku – ikka nii, et iga tähe kohta käis kindel kabjalöök – ning hakkas vastama küsimustele päevakajaliste uudiste, geograafia ning bioloogia kohta. Ta eristas münte, tundis kella ja nooti ning oskas kokku lugeda, mitu inimest tema ees rivis seisab ja kui palju on nende seas prillikandjaid. Arusaadav, et inimmõistusega hobusest sai sensatsioon mitte ainult Euroopas, vaid kaugemalgi. Ning arusaadav, et skeptikud kahtlustasid pettust. Tõe pidi jalule seadma komisjon, kuhu paluti teadlasi, kooliõpetajaid, loomaarst, ratsaväeohvitser ning tsirkuse- ja loomaaiadirektor. Kui von Osten oli oma hobuse eksamiruumi toonud, paluti tal ootamatult lahkuda. Küsimusi hakkasid tema asemel esitama komisjoni liikmed. Esimene arvutusülesanne – ja Hans koputas õige vastuse. Teine, kolmas – sama lugu. Keeleküsimus – ja jälle vastas suksu õigesti! Publik oli vaimustuses. Näis, et Hans on kriitikud paika pannud. Mõistatuse lahendas alles järgmine komisjon. Siin sosistas üks küsija hobusele kõrva ühe numbri ja teine teise, nii et kumbki ei teadnud teise öeldut ja seega õiget vastust. Nüüd jäi ka Hans hätta. Tuli välja, et ta on küll erakordne hobune, aga mitte arvutus-, vaid hoopis kehakeele lugemise oskuselt. Nimelt reageeris pingsalt õiget vastust ootav küsija selle kõlamisele mõne alateadliku liigutusega, millest tark loom järeldas, et suhkrutüki või porgandi saamiseks tuleb nüüd koputamine ära lõpetada. Sellise teise ootusi õhust tabava ja neile kiiresti reageeriva inimese kohta ütleme, et ta on võimekas suhtleja, hea müügimees – või osav poliitik. Eelmise neljapäeva varahommikul otsustas riigikogu pärast tulist ööistungit, et kooseluseadus jääb menetlusse ja sellega jätkatakse tööd sügisel. Seda suure saali hääletust on nimetatud lausa erakordselt ausaks, sest harjumuspärase parteidistsipliini asemel leidus poolt- ja vastuhääletajaid või hääletamisest loobumisega oma seisukohta väljendanuid kõigis erakondades. Nii seadust pooldavate kui ka selle vastu olevate poliitikute leerist on kõlanud ilmselt siirast murest kantud argumente. Selle kõrval näeme aga ka hobuse Hansu kombel tasu ootuses publikule meeldida püüdmist. Ning ehkki kahe aasta taguse uuringu põhjal on samasooliste paaride kooselu registreerimise võimaluse pooldajate ja vastaste hulk Eestis võrdne, näib olulisem olevat meeldida viimastele. Nad on pigem vanemad, vähem haritud, väiksema sissetulekuga – ehk siis võib-olla need, keda loetakse kergemaks "saagiks"? Parlamendiliikmed, kes ideaalis võiksid ju olla rahvale eeskujuks, pole peljanud lagedale tulla ilmselt teatud grupi jaoks populaarsete väljaütlemistega, kus võrdlevad kahe teadliku täiskasvanu suhet lapse-, looma- või laibapilastamisega. Ent ka eelnõu kaitsjate seas võib näha kramplikku klammerdumist väitesse, et eelkõige peetavat silmas 85 000 registreerimata kooselus elavat heteropaari, ning samasoolised paarid on selle juures justkui väike nüanss. Igati põhjendatult homoseksuaalsete inimeste õiguste eest seistes edastatakse niimoodi ikkagi sõnum, et nad on siiski teisejärgulised, teistest kodanikest vähem olulised. Eelnõu peamine tähtsus seisneb ju selles, et kui ühtedel paaridel on Eestis praegu soovi korral võimalik oma suhe registreerida ning sellega teatud õigused saada, siis teistel mitte. Jah, homod on ühiskonnas vähemus, kuid eks ole seadusemuudatusi igati õigustatult alustatud ka ühe inimese või pere elus ilmnenud probleemi lahendamiseks. Pealegi on meie arvata mõnikümmend tuhat homoseksuaalset inimest sama palju kui näiteks Viljandi ja Rakvere elanikkond kokku ehk siis sugugi mitte marginaalne hulk. Nagu heteroseksuaalsed inimesed, otsivad nemadki armastust ja lähedust ning vähemalt mingist eluetapist ka kindlustunnet. Ka nemad saavad lapsi – jah, mitte omavahel, ent see pole ju ennekuulmatu ka heteropaaride puhul – ning armastavad, hoiavad ja soovivad oma lastele parimat nagu vanemad ikka. Seega – julgust, riigikogu! Kui eelnõus on puuduseid, siis parandage neid. Kui tunnete, et teema on teile võõras, siis uurige, ning ärge unustage ka oma rolli oma valijate hirmude ja eksiarvamuste ümberlükkamisel, selmet lihtsalt kiituse nimel neile ootuspäraseid vastuseid koputada. Mis hobuse puhul imekspandav, pole inimese puhul seda ju sugugi mitte.
