Annika Uudelepp: spiikrikogemusega naelapea pihta
Strateegiline juhtimine on ühelt poolt pikaajaliste sihtide seadmine ja nende suunas järjepidev liikumine, arvestades ja kohanedes seejuures pidevalt muutuva keskkonnaga. Teisalt on see kombinatsioon ratsionaalsest teadmisest, sügavast analüüsist ja emotsionaalsest ning innustavast tulevikuloost. Kolmandaks tähendab see võimekust saavutada tulevikuvisioonile laialdane toetus ja ka oskust seda edukalt ellu viia. Aga mõtleme, miks võis Ene Ergma niimoodi öelda. Miks on poliitikutel, nagu sageli juhtidel üldse, strateegiliseks mõtlemiseks vähe aega? Mõistagi peab iga poliitik ja tegelikult iga juht tegelema ka igapäevaste, kiiret vastust vajavate üksikküsimustega. Aga heade juhtide asi ongi hoida tasakaalu ja kooskõla pikaajaliste strateegiliste sihtide ja ebamäärases keskkonnas kiire kohandumise vahel. Tempokat tegutsemist ja otsustamist on vaja näiteks kriisiolukordades või mõne uue lahenduse testimisel. Seevastu pikaajaliste strateegiliste nihete tekitamiseks või kultuuriliseks muutuseks on vaja hoopis teist käiku – oluliselt rahulikumat, kuid seevastu väga järjepidevat, et suuta põhimõttelisi muutusi välja vedada. See on nagu sprint versus maraton. Maratoni finišisse on keeruline jõuda, kui sprinterina starditakse iga päev erineval lühirajal, pannes adrenaliinilaksu all olles kogu jõu välja. Viimast tuleb eristada aga kommunikatsioonist – kiiret, sageli reaalajas kommentaaride andmist nii toimuva kui plaanitava kohta. Seega on oluline mitte segi ajada lühiajalistesse üksikteemadesse uppumist ja tänapäeva kiiret infovoogu. Aga kui nendesamade otsustajate töölaud täitub imeväel praktiliste lahendamist vajavate küsimustega, mis igal hetkel endast märku annavad ja mille joondeajamise üle saab peagi rõõmustada, siis milleks end strateegiliste küsimustega vaevata? Ju siis midagi eespoolnimetatud strateegilise mõtlemise komponentidest jääb vajaka, kui poliitikud kannavad valijale üle seda, kuidas nad ise on harjunud töötama – kiired tulekustutamised, homseks tehtud! Kui tulevikuvisiooni puudumise tõttu püütakse valijale serveerida viiel eri moel „raha-kohe-kätte“ lubadusi või kui pole piisavat teadmist keerukatest ühiskondlikest probleemidest, nii et neile veenvaid lahendusi pakkuda. On vale väita, et rahvast ei huvita pikaajaline siht. Huvitab küll. Mõtleme kasvõi sellele, et väga paljudel on suur mure selle pärast, et Eestist minnakse ära. See on strateegiline, mitte päevapoliitiline küsimus, mis ei ole tekkinud täna ja mida saaks kiiresti lahendada. Aga mis võib juhtuda, kui strateegilisest mõtlemisest ja juhtimisest on puudu? Näiteks kurvad tagajärjed aastate pärast, mida ei saa tagasi pöörata nagu HIV-sse leige suhtumine 90ndatel. Või pikalt vinduma jäänud probleemid, kus uusi katseid lahendusi otsida varjutavad varasemate ebaõnnestunud reformide tumedad varjud nagu haldusreform või eripensionite reform. Aga ka mõne suurepärase võimaluse või erilise eelise kasutamatajätmine, sest ei julgeta suurelt mõelda või oma ninast kaugemale vaadata. Tundub, et mõned strateegilist juhtimist vajavad teemad on meil jäänud nähtamatu käe suunata valdkonnas, kus seda kätt ei ole ega tule, sest neis ei ole täidetud majandusteooriast pärit laissez faire põhiline eeldus - vabal turukonkurentsil põhinev nõudlus ja pakkumine. Nii näiteks on püütud juhtida meie väheneva, vananeva ja linnastuva elanikkonnaga riigis omavalitsusreformi justkui nähtamatu käega – las nad seal ise kohapeal vaatavad, mis meil siit Toompealt – ikka öelda, tehku nagu ise otsustavad. Selleks, et tõesti strateegiliselt juhtida, ei piisa sellest, et istuda lihtsalt rooli taga juhi istmel. Juhirollis olles ei saa käituda nagu kaassõitja, kes vaatab aknast välja, millised maastikud ja külad mööduvad ja hiljem imestada, et miks küll võpsikusse satuti. Ja seejuures pole suurt vahet, kas kaassõitjana käituv juht tukub või postitab oma teekonnast sotsiaalmeediasse energiliselt pilte. Tegelikult tuleks olukorda, kus oodatakse iseeneslikku lahendust keerukatele ühiskondlikele probleemidele, nimetada õige nimega. See on minnalaskmine. Kujutage ette olukorda, et kui on vaja laeva kurssi muuta, siis teatab kapten et las iga reisija haarab aeru ja hakkab sumama. Nii ei saa ka riiki strateegiliselt juhtida iga kodanik, ettevõte, omavalitsus või riigiasutus omaette. Laeva kurssi juhitakse kaptenisillalt ja selle meeldetuletusega tabas Ergma naelapea pihta.
