Urve Eslas: millest ei saa vaikida, sellest saab naerda  
Üldistatult võib öelda, et läinud sajandi alusegi kuulus naer valdavalt madalama klassi meelelahutuse ja seega üsna põlatud asjade hulka. 20. sajand tõi selles osas olulise muutuse: nali, leiti, on seotud muu hulgas ka võimukriitikaga. Pärast seda sai naerust teatud mõttes demokraatia instrument. Mary Beard, Briti klassikaline filoloog, kirjeldab äsja ilmunud raamatus "Naer Antiik-Roomas", kuidas naer võib tähendada vastuhakku ja esitada väljakutse võimule. Aga see on vaid üks pool naerust ja naljast. Nali võib olla ka võimu teenistuses. Poliitilises kommunikatsioonis on nali tõhus vahend. Ühendriikide kommunikatsiooniteadlane John Meyer toob artiklis „Huumor kui kahe teraga mõõk“ välja neli erinevat rolli, mis naljal poliitilises kommunikatsioonis on. Kaks neist on rääkijat ja kuulajat liitvad - nali toob rääkija kuulajale lähemale ja aitab sõnumit esitada nii, et see ka meelde jääks. Kaks on aga rääkijat ja kuulajat eristavad: aitab rääkida ka negatiivsetest asjadest ilma, et see otseselt solvav oleks ja aitab poliitikul end meeldejätvalt teistele vastandada. Ja siit saab tulla tagasi viimaste nädalate sündmuste juurde. Taavi Rõivase valitsuse saja päeva jooksul oli kõige tugevama löögi all majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palo oli olukorras, kus väidetav ütlus "teletorni on vaja, et näha, kas vaenlased tulevad" rippus tema, erakonna ja valitsuse kaelas raske kivina. Kohtusse pöördumine võib tuua võidu, aga inimeste mälust toda naeruvääristavat seika see ei opereeri. Ainus lahendus näis olevat see naljaks pöörata, ja seda Palo ka tegi, alustades valitsuse pressikonverentsil oma sõnavõttu teatega, et tema hommikuste vaatlusandmete põhjal teletormist on olukord rahulik ning vaenlasi tulemas ei paista. Olukord leevenes, eneseiroonia pidi näitama, et ka selles naljas on Palo ja rahvas ühel poolel. Presidendi laulupeol tehtud selfiega on olukord veidi keerukam. Kommunikatsioon – olgu see poliitiline või mitte – lähtub tavaliselt üsna lihtsast mudelist - saatja, vastuvõtja ja sõnum. Tegelikus elus asjad nii lihtsad ei ole. Võib juhtuda, et naljal on mitu kuulajat ja mitu erinevat konteksti. Ilvese selfie nali oli ilmselt suunatud muu hulgas ka piiri taha. Naljal on omadus viia informatsioon lihtsamini ja kindlamini kohale, viisil, mida niisama uudisel on keeruline teha. Et see nali rahvusvahelisse meediasse jõudis, näitab, et nali töötas. Laulupidu sai ka muud kajastust rahvusvahelises meedias, aga kui see ka nädala pärast veel inimestele meelde tuleb, siis osaliselt ilmselt just presidendi nalja tõttu. Kõige keerukam on olukord Putini kõnega. Sest otsesõnu ei olnud seal tegu naljaga, kaudsel ja veidral viisil aga küll. Putini kõnel ei olnud mitte üksnes kaks erinevat sihtgrippi, vaid ka öeldu funktsioon oli kahe grupi jaoks erinev. Putin ütles, et on aeg märgata oma õigust olla erinev Lääne standarditest, õigust ehitada oma riiki oma tahte kohaselt ja mitte kellegi teise diktaadi järgi. Kui Vene diplomaatidele kandsid need enam-vähem sõnasõnalist tähendust, siis lääne jaoks oli raske kõnet lugeda, ilma et sealt üsna õel nali ei paistaks. Õigus olla erinev, õigus ehitada riiki oma tahte kohaselt ja mitte kellegi teise diktaadi järgi – need on argumendid, mida on kasutanud Venemaa poolt allutatud riigid ja rahvarühmad aastakümneid. Nali – küll õel nali – sündis sel puhul sellest, et sõnad olid samad, kuid sõnum sai erinevates kontekstides täiesti vastandliku tähenduse. Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks, see, millest ei räägita, on vahel huvitavam kui see, millest räägitakse. Millest ei saa rääkida, sellest saab naerda, ja naer ütleb vahel enam kui tuhat sõna. Ja teiseks, need, kes ütlevad, et poliitika on tõsine asi ja sel pole naljaga suurt seost, ei ole aru saanud kas naljast või poliitikast. Aga võib juhtuda ka, et ei ühest ega teisest.
