Aivar Hundimägi: kohtuotsus, mis naeruvääristab Eesti riiki
Juunis maksupettur Oleg Belokrõlovile kokkuleppemenetlusega määratud karistus riivab tugevalt õiglustunnet ning jätab prokuratuurist ja kohtust nõrga ning kahepalgelise mulje. Viimase aasta jooksul on rahandusministeerium ja riigikogu Eesti suuremate ettevõtlusorganisatsioonidega tuliselt vaielnud erinevate seadusmuudatuste otstarbekuse ja mõistlikkuse üle. Poliitikud on andnud mõista, et maksupettuste vähendamiseks tuleb firmadele kuuluvate autode maksustamisreegleid muuta, sest suur osa Eesti ettevõtjatest on pätid ja nihverdajad, kes üritavad maksude tasumisest hoiduda. Käibemaksupettuste vähendamiseks peavad ettevõtjad üle 1000-euroseid tehinguid detailselt deklareerima hakkama. Ümbrikupalkade maksjate elu takistamiseks alustas juulist tegevust töötajate register. Jääb mulje, et Eesti riik üritab maksupetturite elu ebamugavaks teha. See mulje on petlik. Berokrõlovi kohtuasi näitas, et Eestis kehtib endiselt põhimõte, et suured sulid sõidavad tõllas. See ütlus sobib Belokrõlovi juhtumit kirjeldama väga ilmekalt, sest mees sõitis talle soodsat kohtuotsust kuulama valge luksusautoga Bentley. Oleg Belokrõlov organiseeris kuritegeliku grupeeringu, mis natukene rohkem kui aastase tegevuse jooksul suutis panna toime 30 miljoni euro suuruse maksupettuse. Võrdluseks: riik loodab autode käibemaksureeglite muutmisega teenida järgmisel aastal riigieelarvesse üle 45 miljoni euro. Nii suurejoonelise petise vahelejäämine võiks eeldada karmi karistust. Näiteks kui on tegemist maksualase haldusõiguse rikkumisega, peab maksumaksja tasuma riigile kogu maksmata jäänud maksusumma koos intressidega. Kui tegu on aga tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidmisega, võivad intressid ulatuda kuni viie aastani. Belokrõlovi teguviis oli tahtlik ja kavandatud. Ta ei pannud toime haldusrikkumist, vaid kriminaalkuriteo. Tema loodud kuritegelik grupeering pettis riigilt ehk meilt kõigilt välja suure summa. Kokkuleppemenetluse valinud prokuratuur ning selle kokkuleppe kinnitanud kohtunik otsustasid aga, et 30 miljonist peab Belokrõlov tagastama natukene vähem kui 7 miljonit eurot. Lisaks mõistis kohus talle tingimisi viis aastat ja neli kuud vangistust ja arvestas karistuse hulka ka uurimise ajal vanglas veedetud 107 päeva. 107 päeva riigi leival ning tasuks saab kurjategija endale 23 miljonit eurot (tingimusel, et järgneva viie aasta jooksul kuritegusid toime ei pane) – see ei kõla sugugi kehva teenistusena. Kahtlemata olid skeemil ka omad kulud ja kogu maksukahju polnud Belokrõlovi kasum, kuid see pole tähtis. Tähtis on riigile tekitatud kahju suurus. Prokuratuuri põhjenduse järgi pole tegemist kerge karistusega. Põhja ringkonnaprokuröri Martin Tuuliku sõnul polnud Belokrõlovi kriminaalmenetluse otsene eesmärk maksutulude ja maksuvõlgade sissenõudmine. See on maksuhalduri ülesanne ja kriminaalkuriteos mõistetud karistus ei välista – vähemalt teoorias – seda, et maksuamet ei saaks maksmata jäänud maksude sissenõudmisega jätkata. Prokuröri väitel oli oluline, et kuritegu kiiresti avastati ja tõendati ning süüdlane sai karistuse ja kriminaaltulu konfiskeeriti. Lisaks sai Belokrõlov ka 107 päeva pikkuse šokivangistuse ning pikk katseaeg peaks prokuröri hinnangul aitama uusi kuritegusid ära hoida. Belokrõlovi kohtuasja võib pidada ka efektiivse riigi musternäiteks. Pika ja kuluka kohtuvaidluse asemel jõuti lahendini väga kiiresti. On selge, et kui eesmärk oli kiire lahend, siis ei oleks saanud Belokrõlovit täie karmusega karistada, sest sõlmitud kokkulepe pidi olema kasulik ka temale. Kahjuks unustas prokuratuur aga organiseeritud kuritegeliku jõugu bossiga koostööle minnes, et nende otsusel on avalikkuse jaoks oluliselt laiem tähendus. Belokrõlovi juhtumi puhul polnud oluline uurimise lõpetamise kiirus, vaid lahenduse sisu. Praegune lahendus naeruvääristab Eesti riiki ning seab kahtluse alla prokuratuuri ja kohtu usaldusväärsuse. Kõnekas on olnud ka riigi peaprokurör Norman Aasa käitumine Belokrõlovi juhtumiga seoses. Ta ei julgenud tulla avalikkuse ette prokuratuuri otsust selgitama ja põhjendama. Aga just tema on see, kes taolise karistuspraktika on Eestis juurutanud.
