Merepäästjate abi vajavad suvel eelkõige hobilaevnikud ja talvel harrastuskalurid
Piirivalveosakonna merehaldustalituse juhataja Rene Allik märkis, et suvel kipuvad hätta jääma lõbusõidualused ning sagedasemateks põhjusteks navigatsioonivigadest tingitud madalikule sõitmised või erinevad tehnilised rikked, kui omal jõul kaldale ei saada. "Talvel on peamisteks põhjusteks, kas suure veekogu jääl eksimine või ei arvestata kiiresti muutuvate jää- ja ilmastikuoludega," tõdes Allik. Suvisele navigatsiooniperioodile langeb kõige rohkem päästesündmusi ning seda on võimalik seostada aktiivse puhkuste perioodiga. Järjest enam soetatakse erinevaid veesõidukeid ning veekogudele satub üha enam neid, kelle merendusalased teadmised on kasinad, mistõttu tõenäosus ohuolukorda sattuda suurem. Talveperioodil on lisaks kalastajate jääl eksimisele hädaolukorda sattumise põhjusteks ka väsimus või transpordivahendi tehniline rike, mille tõttu iseseisvalt ei suudeta kaldale tagasi pöörduda. Lisaks tekivad igal aastal sügis-talvisel ja kevad-talvisel perioodil probleemid Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvel ning Pärnu lahel jääaluse püügiga tegelevate harrastuskaluritega, kes ei oska arvestada kiiresti muutuvate ilmastikuoludega kaasnevaid ohte ning tihtipeale ei arvesta nad ka jääle mineku keeluga. Enamik sarnaseid õnnetusi juhtub hämaruse ja pimeduse saabudes, kui soovitakse järvelt ja merelahtedelt tagasi kaldale naasta. Tänavu kuue kuuga on Eesti merealal ning piiriveekogudel politsei- ja piirivalveamet osalenud 37 päästeopratsioonil, mullu samal perioodil oli selliseid operatsioone 29. Lisaks on olnud tänavu kuue kuuga 67 muud juhtumit, kuhu kuuluvad näiteks punase raketi laskmine, veesõiduki tehniline rike, madalikule sõitmine, ning abi on osutatud või siis otsitud rakettide puhul võimalikku hädasolijat. Mullu samal perioodil oli selliseid juhtumeid 87. Kokku on abi vajanud 274 inimest, mullu aga kuue kuu jooksul 239 inimest, merepäästeüksused päästsid tänavu 191, mullu sama perioodi jooksul 153 inimest, ise pääsenuid oli 76, mullu aga 79, hukkus kuus inimest ning üks inimene on teadmata kadunud, 2013. aasta kuue kuuga hukkus seitse inimest. 10 juhtumi puhul oli päästetegevustesse kaasatud vabatahtlikud merepäästjad, eelmisel aastal samal perioodil oli üheksa juhtumit. Viimasel ajal, juuli esimesel poolel, on sagenenud väikelaevadega madalikele sõidud ja abi on vajatud tehnilisest rikkest põhjustatud juhtumite puhul. Seni on kõik sellised juhtumid lõppenud õnnelikult ja ohtu ei ole sattunud inimeste elud ning päästetud on ka veesõidukid. Võrreldes eelmise aasta 15. juuli seisuga kinnitab statistika selliste juhtumite sagenemist ehk 2013. aastal oli vaja abi osutada seitsmele merealal madalikule sõitnud alusele, sel aastal on juhtumeid selliseid juhtumeid 18. Mõned olulised reeglid Piirivalvurid soovitavad uuendada meresõidul kasutatavaid navigatsioonikaarte, nii elektroonilisi kui paberkandjal ja madalamates kohtades jälgida hoolikalt enda ümber toimuvat. Oluline on vältida vähimagi kahtluse korral otseteid ja eelistada madalikule sõitmisele paarkümmend miili pikemat reisi. Oluline on hoida töös raadiojaama ning eelnevalt teha selgeks selle täpne kasutamine, et hädaolukorras oskaks seda ka kasutada. Sidevahendite kasutamisel ja sees hoidmisel on merevalvekeskusel võimalus veesõiduki juhiga ühendust võtta ja võimalikest ohtudest teavitada, näiteks teada anda kasvõi sellest, et valitud kurss võib viia madalikule, ollakse sellele ohtlikult lähedal. Meresõitjal on vaja iga uue sihtkoha valimisel uurida navigeerimistingimusi ja valida juba ette ära võimalikult ohutu marsruut ning selgitada välja meretaseme hetkeseis. Enne merele minemist on oluline selgeks teha kohalike merepääste ja mereseirega tegelevate asutuste numbrid ja raadiosagedused, et hädaolukorras oleks abi vajamisel võimalik kiiresti endast teada anda. Hea on, kui mereretkele minnes on kaasas laetud akuga mobiiltelefon, mis veekindlas ümbrises, et seda hädaolukorda sattudes kasutada oleks võimalik kasutada. Väikelaevaomanikel on oluline enne merele minemist veenduda, et veesõiduk on tehniliselt korras ja ka mootorikütust oleks piisavalt, et valitud marsruut läbida ning ka sadamasse tagasi jõuda. Hea on, kui väheste kogemustega meresõitjaid oma võimeid üle ei hinda. Kuigi on teada, et päästevarustus peab olemas olema, soovitavad merepäästjad päästevesti kohe merele minnes selga panna, sest ei üle parda kukkunul ega uppumisohtu sattunud alusel viibijatel ei jää aega ega sageli ka võimalust selle paadipõhjast otsimiseks ega selga panemiseks. Merepäästjad manitsevad, et alkohol tuleks kaldale jätta ja tarbida seda vaid ohututes ja selleks lubatud kohtades, sest merel purjutades võib juhtuda, et lubatud piiri taju kaob ning saatuslikuks võib saada ujuma minemine või läbimõtlemata manöövrid.
