Toomas Alatalu: julma kodusõja seaduspärane lõpp
Tuletan meelde, et n-ö vastukaaluks revolutsioonile Kiievis kogunes Harkivi enamus riigi Moskva-meelsetest võimukandjatest, kokku 3477 erineva taseme saadikut. Kogunemisel osales ka mitu Venemaa parlamendiliiget (teiste hulgas äsja Tallinnas olnud Mihhail Margelov) ning kubernerid. Ühiselt otsustati alustada Ukraina vabastamist Kiievis võimule tulnud „fašistidest“. Aprillis sündinud Ida-Ukraina „rahvavabariigid“ tuginesid algusest peale oma relvaüksustele, kes – tänu kohale tormanud Vene telekanalitele – said päevast päeva „näidata“ oma oskusi valitsushoonete ning miilitsa- ja julgeolekuhoonete vallutamises. Pärast seda oli ju hea seletada, kust nad relvad justkui said. Kui aga Ukraina võimud saatsid kohale armee ja eriüksused ning üritasid mässajad Venemaa piirist eraldada, algas sündmuste jada, mis määras ära kodusõja kiire muutumise eriti julmaks. Kõigile torkas ju kohe silma Ukraina armee teatud saamatus. Loogiliselt oli seis säärane, et mehed rünnakule viinud Ukraina väeüksuste komandörid polnud teadlikud vastaspoole relvastusest, mis osutus märksa tõhusamaks telepildis näidatud barrikaadidest – ehk siis kaotused tulid vastaspoole relvastuse alahindamisest. Aga ootamatused muudavad alati sõja kulgu ja kiirendavad seda. Esmalt mõjus nii sõnum 30 Ukraina sõjaväelase tapmisest öises rünnakus (milleks kasutati selgelt Venemaalt kohaletoimetatud raketiheitjaid) ning nende poolpõlenud laipade näitamine (antud sõda on selgelt ka infosõda), mis tõi kaasa nii šoki kui ka kohese soovi samal tasemel kätte maksta. 22. aprillil tulistasid separatistid aga valitsusvägede lennukit, mis näitas, et neil on vastav võime olemas. Seda rida jätkates peeti 15. mail kogu Ukrainas leinapäeva, kuna separatistid olid alla tulistanud transpordilennuki 49 inimesega pardal. Täna jääb üle möönda, et muu maailm (kes siiski kõhkles sanktsioonide rakendamisel Venemaa suhtes, oodates, et Kreml paneb eeskätt piiri kinni ega lase sõjakoldesse juurde mehi ega tehnikat ning mõjutab separatiste relvi maha panema ja läbirääkimistesse asuma) alahindas toimuva ohtlikkust. Tõepoolest – miks tuli jätkata lende üle Donbassi, kui all käib kontrollimatu sõjategevus? Kuna separatistid võtsid oma sõda algusest peale kui partisanisõda, kus komandörid omavad suurt tegevusvabadust, tuli algusest peale karta, et mõni neist läheb isetegevusega kaugele. Donetski armeed kamandav Venemaa sõjaväeluure ohvitser Igor „Strelkov“ Girkin – kes armastab internetti suhtlemiseks kasutada – andis veel mai keskel teada, et kõik „nende õhuruumi“ sisenevad lennukid ja kopterid lastakse alla. Ta kordas seda ka 17. juulil kahe Ukraina lennuki allatulistamist parastades. Siis aga ilmnes, et ühe separatistide grupi käsutuses olid juba nii võimsad raketid, mis tabasid lennukeid ka kümne kilomeetri kõrgusel. Täna muidugi väidab antud seltskond, et olid sama targad, kui Afganistani mudžahiidid, saades 25. septembril 1986 esmakordselt kätte Stingerid, misjärel sadasid seal taevast alla kõik lennukid, kelle müra kohalikud karjused kuulsid. Teisisõnu – küllap tuleb nüüdki palju juttu ka vastutustundlikkusest relvade üleandmisel, ent see ei muuda peamist. Korvamatu kurjus on sündinud ning Ida-Ukraina separatistidele ei tee keegi enam hinnaalandust. Nende ninamehed ise on küll veel väge täis ja formaalselt sõltub neist, keda ja millal katastroofipaika lastakse. Ent nüüd on ka Vladimir Putin Kremlis tagasi ja Venemaa kodanikest Venemaa reservohvitseride kamandamine on ikka piisavalt tema võimuses. Piiri korralikust sulgemisest rääkimata. Jääb üle nentida, et 22. veebruaril ametlikul alanud avantüür, millest Kreml lootis oma positsioonide tugevnemist maailmas (ning mis mais-juulis muutus selgeks Ukraina karistamiseks ja talle probleemide tekitamiseks selle eest, et ta eelistab olla Euroopa riik), sai halastamatu vastulöögi. Venemaa kodanike juhitud separatismioperatsiooni läbikukkumine Ida-Ukrainas on ka kogu Kremli propaganda ja Putinist loodud ettekujutuse põrumine. Maailma hinnang toimunule on selge, ent huvitav saab olema selle hindamine venelaste endi poolt. Venemaal toimuvad 14. septembril subjektide esinduskogude ja kuberneride valimised ning siis on näha, kui paljud tulevad võimuparteid ja tema poliitikat toetama.
