Urmo Kübar: õigus(tus) olla ideaalne
Poliitika ei küsi, kas meie temaga tegeleme või ei, tema tegeleb meiega ikka ning pole ei ilus ega otstarbekas oodata, kuni teiste inimeste kannatused ka sinu omadeks saavad, et midagi ette võtta. Ja kes veel kahtleb, kas muusika ja poliitika vahel mingit seost leidub, võtame ette ühe mõttemängu. Kujutlegem, mida arvame, lugedes uudist, et Venemaa välisminister või parlamendi väliskomisjoni esimees teatavad, milliste vaadetega artistid nende meelest mõne sealse festivali lavale ei sobi? Või kui Putini nõunik avaldaks mõned kuud enne taidluskooride suurt ühislaulmist kahtlust, kas kõik laulutekstid on ikka piisavalt aatelised? Eks ole – võimalik ainult Venemaal! Või oota... Või siis mõelgem, kui meie laulupeo sinimustvalgete mere ja “Ees-ti! Ees-ti!” hüüete asemel näeksime uudistest, kuidas Venemaal saja tuhande pealine rahvahulk lehvitab oma lippe ning skandeerib “Ros-si-ja! Ros-si-ja!” Tekitaks vist kõhedust? Seega ärme arva – eriti meie! –, et lauldes ei tehta poliitikat. Kuid samas on muidugi selge, et end laulupeole sättides ei mõtle ilmselt keegi esmajoones poliitikale. Laulu- ja tantsupidu on eestlaste stiilipidu. Me paneme selleks pikaks nädalavahetuseks selga riided, mida igapäevaelus on ebamugav kanda, ja etendame neis rõivais oma nägemust ideaalsest eestlasest. Sellisest, kes märkab ja tunnustab teisi, hüüdes näiteks rongkäigu ajal rõõmsalt võhivõõrastelegi “Elagu!” ja plaksutades neile pelgalt seepärast, et nad on olemas ja nii toredad. Kes on innukalt valmis igale võõramaalasele jutustama meie elust ja sellest, kui olulised on meie jaoks laul ja tants (ning kes loeb hiljem rahuloluga, kuidas maailmakuulsad lehed New York Times ja Wall Street Journal kirjutavad imelisest väikeriigist, kus koorijuhtidesse suhtutakse kui rokkstaaridesse). Kes on kannatlikud, sõbralikud ja üksteist naerusui toetavad ka ebamugavates olukordades, olgu siis inimesi tuubil täis linnaliinibussides või lauluväljakul liikuda üritades. Kes käituvad üleüldse eeskujulikult – korrakaitsjad kiitsid, kui vähe probleeme oli laulupeolistega võrreldes teiste suurte rahvaüritustega. Ja mis siis veel rääkida sellest, mida kuulutame laulukaare all või tantsumurul! Me laulame, pisarad silma tikkumas, kui kallis on meile me kodumaa ja kuidas me seda kunagi ei jäta, tulgu meil taluda mistahes raskusi. Tänavuse tantsupeo etenduse läbivaks motiiviks oli, et inimsuhted ja pere on olulisemad kui raha ja selle teenimise nimel ringitormamine. Etenduse kulminatsioonis kandus platsi keskelt läbi tuhandete tantsijate publikusse puudutus. Mitte metafoorina, vaid reaalse, võõra inimese käepakkumisena, sõnumiga: ma hoolin sust, ma olen su jaoks olemas, ma tahan, et sul oleks hea. Argiaskeldustes või linnatänaval on meie reaktsioon võõra puudutusele ilmselt kiire eemaletõmbumine, häiritud pilk ja ehk ka väle kontroll, ega ometi rahakott taskust läinud ole. Ning küllap asendab seda kõigi raskuste kiuste mesipuu poole tõttamist tavaelus vähemalt samavõrd ka suvaline ringitormamine, olgu või mesipuu pooleks. Aga selge – sümbolid ongi elust suuremad, selles nende sümboliväärtus lõpuks ju seisneb. Oluline on see, et vähemalt minu meelest ei ole me sellel stiilipeol ebasiirad, ei tee komejanti, nagu neil sünnipäevadel või asutuste suvepäevadel, kus meil palutakse rõivastuda hipideks, filmistaarideks või pioneerivormi. Me ihalemegi sellist ideaalmaailma suhtlemist ja kogukonnatunnet, mida laulupeole saama läheme. Ja mitte ainult laulupeole. Samasugune stiilipidu on ka näiteks igakevadine “Teeme ära!” talgupäev. Tõmbame dressipüksid jalga, võtame reha, luua või labida pihku ning teeme – jälle koos sageli võõraste inimestega – oma ümbrust toredamaks. Ning saame selle eest teistelt kiitvaid noogutusi, samas kui argipäeval tänavalt kellegi maha visatud krõpsupaki prügikasti toimetamine pälvib pea alati mõnevõrra hämmeldunud pilke. Arvamusfestivalil ja rahvakogu-laadsetes aruteludes peame sageli kirglikke, aga samas viisakaid, vastaspoolest huvitatud ja lugupidavaid debatte. Tuled sealt ära ja mõtled õnnelikult, et küll on inimesed ikka ilusad ja head. Me tahame olla parimad versioonid iseendast ja ka oskame seda, aga... ilma spetsiaalse põhjuseta on sageli nagu imelik. Et kuidas ma nüüd olen siis selline ... tore inimene? Autojuhid teavad, et politseinikel tee ääres on distsiplineeriv mõju. Isegi kui sõidad lubatud kiirusega, heidad kiire pilgu spidomeetrile ning oled veel mõned järgmised kilomeetrid ses suhtes eriti tähelepanelik. Küllap peab ka selliseid erinevaid hea inimese kogemust pakkuvaid hetki olema piisava sagedusega, et see juba kujunekski igapäevaseks normaalsuseks.
