Rain Kooli: Ukraina mässajate käest lastud võimalus
Tihtipeale on esmane välkreaktsioon kõik tagasi lükata, varjuda mingite jaburate valede taha, välja mõelda mida iganes – peaasi, et toimunut (mis tegelikult on ilmselge) eitada. Kui inimene oleks loomupäraselt pigem tark, mitte arg, siis oleks muidugi vastupidi: me tõdeksime, et jah, nii tõesti juhtus, meil on tõesti kahju ja edaspidi teeks teisiti. Näiteks õpiks jalgrattaga paremini sõitma ja võtaks sellel hoogu maha. Või seda tõeliselt taunitavat enam ette ei võtaks. Mõni inimene niimoodi ka teeb – mis eeldab muidugi ka, et see inimene on üles kasvanud keskkonnas, kus tõe tunnistamist ja eneseparandamist ka väärtustatakse ja hinnatakse. Nii mõnigi inimene teeb pisut hiljem, mõne aja pärast, saades üle sellest esmasest, tagasiajamisele ja valetamisele kiskuvast välkreaktsioonist. Läinud neljapäeval kell 17.15 oli selline hetk Ida-Ukraina mässuliste ja nende venemaalastest mahitajate jaoks. On selge, et ehmatus oli (vähemalt nii-öelda rohujuuretasandil) suur ka mässuliste endi leeris, kui sai selgeks, et seekord ei olegi põhjust juubeldada Ukraina valitsuse eest võitlevate relvajõudude lennuki allatulistamise üle. Õige kah – peaaegu kolmesaja tavalise lennureisija hukkumine peabki ära ehmatama iga inimese, kelles on säilinud vähegi inimlikkust. Kui võimas õhutõrjerakett süütut reisilennukit tabas, selle tükkideks rebis ja selle reisijad elututena taevast alla kukutas, avanes nii mässuliste kui nende mahitajate jaoks korraga mitu akent. Mitu valikut. Kõige soovitavam neist valikutest olnuks mõistmine, et kogu see üha verisemaks muutunud ja järjest enam kättemaksuspiraali mässuv mäss on ületanud teatud piiri. Arusaamine, et ollakse sõjast järjest enam joobunud, aga nüüd tuleks kaineks saada, sest see, mis toimub, pole enam kohe kuidagi inimlik. Paraku oli see siiski nii mässulistelt kui nende mahitajatelt liiga palju tahetud. Olles üles kasvanud keskkonnas, kus tõde ja eneseparandamist ei väärtustata ega hinnata, valisid nad tõele näkkuvaatamise ja tagasitõmbumise asemel hoopis vassimise ja pettuse – ka enesepettuse – tee, mängides maha võimaluse verevalamise lõpetamiseks. Nii hingetutest inimestest võiks inimlikul tasandil isegi kahju olla, kui nende valik nii ebainimlik ei oleks. Praegu aga ei vääri süüdlased mingit halastust.
