Kai Kreos: Jaapan vs Hiina – konflikt, mis võib ohtu seada kogu maailma
Pärast 1945. aastal lõppenud II maailmasõda sai Jaapani faktiliseks juhiks liitlasvägede ülem, USA kindral Douglas MacArthur, kelle juhtimisel võeti 1947. aastal vastu uus põhiseadus. Uue põhiseaduse kõige olulisema tähtsusega punkt ehk artikkel number 9 sätestas selle, et Jaapanil oli nüüdsest õigus kasutada sõjalist jõudu vaid oma riigi territooriumil enesekaitseks. Selline otsus oli pärast sõjaõudusi nii jaapanlastele kui ka ülejäänud maailmale suur kergendus. Just sellest hetkest hakkas kujunema see Jaapan, mida me täna väga kõrgelt hindame – riik, mis on tänaseks üks valitsevaid riike maailma majanduses. Samal ajal kui teiste riikide kulutused sõjavarustusele aina suurenesid, oli Jaapani põhiseaduses sätestatud kulutuste ülempiir üks protsent SKT-st. Riigi suhted paranesid nii USA, Hiina kui ka teiste maailma riikidega. Vaid nädal tagasi kuulutas aga Jaapani tänane peaminister Shinzō Abe, et soovib tõlgendada põhiseaduse artikli 9 ümber nii, et armeed saaks kasutada ka väljaspool riigipiire. Selline otsus on juba väga lühikese aja jooksul kaasa toonud teravaid reaktsioone nii jaapanlaste endi kui ka naaberriikide poolt ning esile kutsunud arutelusid võimaliku vägivaldse konflikti tekkimise üle. Juba päev pärast uudise väljakuulutamist alustas Hiina oma vastukäiguga. Riiklikes ajalehtedes alustati Jaapani okupatsiooniaegsete ülestunnistuste avaldamisega ning president Xi Jinping väljendas avalikult korduvalt oma pettumust ning isegi viha Jaapani otsuse vastu. Ka kohalikud, kellel on patsifistliku mõtteviisi sügavale juurdumiseks aega olnud pea 70 aastat, on alustanud oma proteste. Vaid mõned päevad tagasi tuli avalikkuse ette teade, et 75-aastane jaapanlane kaebas riigi otsuse kohtusse ning tõenäoliselt järgivad sama eeskuju ka paljud teised. Peamine küsimus on aga selles, millest selline otsus tulenes, miks just nüüd ning mis saab edasi. Samas – kui mõelda sellele, et Abe on oma kahe valitsemisaja jooksul silma paistnud ülimalt natsionalistliku mõtteviisi ning oma põhimõtete kindlakäelise elluviijana, siis vast ei tulnudki viimatine otsus nii suure uudisena. Nimelt on Abe oma tegudega ka varem suutnud naaberriike (eriti Hiinat) ärritada. Kemplus majandusliku ja sõjalise ülemvõimu eest regioonis on hoidnud Jaapani ja Hiina suhted pingelised läbi aegade. Ei ole raske järeldada, et uus kaitsepoliitika suund on võetud just Hiina pärast, kelle kiire majanduslik areng ja sõjalise võimekuse kasv viimasel kümnendil on võtnud Jaapanilt tema kauaaegse liidrirolli. Üheks olulisemaks pingete allikaks on nii Abe kui ka eelnevate riigijuhtide valitsemise ajal olnud Senkaku saared, mille Abe alles paar kuud tagasi otsustas Hiina vastuväidetest hoolimata natsionaliseerida. Hiinas Diaoyutai nime all tuntud saarte üle on käinud vaidlus juba 1970. aastast, kuid just viimase aasta jooksul on olukord muutunud eriti teravaks. Kumbki pool on juba kuid Ida-Hiina meres oma võimu demonstreerinud: ületanud ebaseaduslikult merepiire ning teinud saarte ümbruses nii mereväe- kui ka raketiõppusi. Need näited ning lisaks veel riikide võidurelvastumine viitavad aga sellele, et valmistutakse millekski suuremaks – võimalik, et isegi kolmandaks Hiina-Jaapani sõjaks. Õppuste ja piiriületamistega üritatakse vastaspoolt provotseerida astuma esimest suurt rahvusvaheliselt taunitavat sammu ning seeläbi saada endale konfliktis siiani seisukohta mitte võtnud riikide toetus. Jätkuvalt pingestavad omavahelisi suhteid ka jaapanlaste sõjaaegsed kuriteod ning Abe keeldumine nende tunnistamisest. Hiinlastes tekitas eriti suurt frustratsiooni Abe eelmise aasta visiit sõdades langenud jaapanlastele pühendatud Yasukuni templisse. Yasukunis austatute hulgas on nimelt ka sõjakurjategijad, kes olid vastutavad mitmekümne miljoni hiinlase tapmise eest aastatel 1937-1949. Arvestades sellist ajaloolist tausta on arusaadav, miks hiinlased jaapanlastesse tihtipeale negatiivselt suhtuvad ning miks Jaapani otsus põhiseadus ümber tõlgendada neis sellist viha tekitab. Ilmselt ei ole ühtegi hiinlast ega ka muu riigi esindajat, kes ootaks tagasi sellist Jaapanit, nagu võis näha Teise maailmasõja ajal. Kõhedust tekitab aga just see, et Jaapani kaitsepoliitika suunamuutus ning valmidus minna Hiinaga Senkaku saarte pärast sõtta seab ohtu nii jaapanlased, hiinlased kui ka kogu ülejäänud maailma. Kohe päris kindlasti ei jääks konfliktist välja USA, kes on nii lepingutes kui ka avalikes sõnavõttudes lubanud vägivaldses konfliktis Jaapani kaitseks välja astuda. USA liitumine konfliktiga tähendaks aga potentsiaalselt ka teiste liitlaste ühinemist, mis seab tegelikult ohtu kogu maailma stabiilsuse ning turvalisuse. Seega samal ajal, kui kogu maailma pilgud on suunatud kriisile Ukrainas ning Palestiinas, peaksime me ka aeg-ajalt hoidma silma peal olukorral Ida-Aasias ning sellel, mida teevad Jaapan ja Hiina. Kuigi see võib enamike jaoks tunduda üsnagi kauge teema, kuuluvad mõlemad riigid maailma mõjuvõimsamate hulka ning nende konflikt võib kõigutada kogu maailma stabiilsust nii füüsilises kui ka majanduslikus mõttes.
