Rain Kooli: "valesti arvata" suudab inimene täiesti ise
Mida kõike ei kuule enda kohta inimesed, kes meedias oma nime all arvamust avaldavad. Mida tundlikumal teemal avaldavad, seda enam kuulevad. Tänapäevase infotehnoloogia tingimustes on arvamuste kohta arvamuse avaldamine ülilihtne. Platvorme selleks jagub alates veebimeedia kommenteerimisvõimalusest ja lõpetades sotsiaalvõrgustike ning nendesse loodud virtuaalsete kogukondade teadetetahvlitega. Tõsi, kõik sellega tegeleda ei jaksa või tegelema ei vaevu. Avatud Eesti Fondi uuringufirmalt TNS Emor tellitud uuringust selgus läinud sügisel, et kuigi portaalide kommentaare loeb regulaarselt 45 protsenti üle 15-aastastest Eesti elanikest, on neid üldse kunagi kirjutanud 14 protsenti ja regulaarselt kirjutab 3 protsenti eestimaalastest. Kommentaaride tooni ja sisu määrab aga ära üks lihtne tegur: kas avaldatud arvamus ühtib reageerija enda seisukohtadega või mitte*. Vaid osa kommenteerijatest on oma loomult sellised, et suudavad enda arvamusest erinevat arvamust rahu ja sallivusega võtta. Enamuse loomulik reaktsioon on jagada seisukohad siiski automaatselt õigeteks ja valedeks. Enda seisukoht on selles jaotuses kõigi arvamiste etalon. Teiste arvamused pannakse sellega kõrvuti ja vaadatakse ühtivust – mida vähem ühtib, seda „valem“ on. Üht eriti huvitav näitaja taolise kõrvutamise puhul aga on, et osal inimestest paistab puuduvat usk inimeste vabasse tahtesse. Kuigi kaks kolmandikku kommenteerijatest on veendunud, et neil on anda artiklis sisalduvale juurde olulist lisateavet, siis tihti kujutab see „lisateave“ vähemalt arvamusartiklite puhul endast hoopis umbmääraseid vihjeid ja kindlas kõneviisi esitatud laimu. Näiteks esitatakse väiteid selle kohta, et mittesobiva arvamuse autor täidab kellegi tellimust, saab oma arvamuse eest kindlasti kusagilt salaja raha, täidab mingite agentuuride käske ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei arva, et taoliste spekulatsioonide levitajad teadlikult laimavad. Usun, et need (valdavalt anonüümsed) kommenteerijad tõesti usuvad enda väidetesse ning teevad enda arvates kasulikku ühiskondliku sanitari tööd. Ma nüüd ei hakka teiste arvajate eest midagi kostma ning räägin puhtalt isiklikult. Kas te, head kuulujuttude levitajad, tõesti ei suuda arvestada võimalusega, et keegi suhtub mõnda maailma asja nii, nagu ta suhtub, n-ö iseenese tarkusest. Ehk et on vaaginud mõnd teemat üht- ja teistpidi ning jõudnud lõpuks täiesti enda peaga mõteldes seisukohtadeni, mis, tõsi küll, teie omadega ei ühti, kuid pole seetõttu veel mõne hullu vandenõu tulemus. Inimesed suudavad ka täiesti iseseisvalt teie arvates valesti arvata. Kusjuures – kui hoolega vaadata, siis mõnes teises küsimuses võib sama arvaja seisukoht teie omaga hoopis kattuda. *Tõsi, vastureaktsioonide tooni mõjutab mingil määral ka see, kui sõjakalt meelestatud ja/või provokatiivne on olnud algne artikkel.
