Viktor Trasberg: tööturg vajab tehnoloogiat ja pehmust ühendavaid üleilmastujaid
Raamatu alapealkirjad on täis dramaatikat ja jõulisi üldistusi: „Tööturg on suurtes muutustes“, „Milline amet on popp?“, „Kas haridus toob ameti?“, „Kus asuvad töökohad?“ Aga see kõik käib asja ette. Eestis on 865 000 tööeas (ehk siis vanuserühmas 15-64 eluaastat) inimest, kellest 70 protsenti on kuidagi ka palgatöö tegemisega seotud. Töötegemiseks kogunevad need inimesed üha rohkem suurlinnade – Tallinna ja Tartu – lähedusse. Viis protsenti töötegijatest käib aga tööl Soomes. Kõige rohkem kalevipoegi tuleb Kesk- ja Lõuna-Eestist. Ka on töötegijad üha rohkem haritud: ligikaudu 50 protsenti on kutse- ja 30 protsenti kõrgharidusega. Meenutagem huvitavat fakti, et sajand tagasi oli kokku ainult 800 eesti soost inimest, kellel oli kõrgharidus. Täna on keskharidusest kõrgema haridustasemega inimesi meil 342 000! Naised on haritumad, mistõttu on ka nende konkurentsivõime tööturul meeste omast parem. Ametialadest on kõige rohkem vaja mitmesuguseid tippspetsialistide – 118 000 töötajat –, kelle hulka kuuluvad peamiselt kontoritöötajad, aga ka näiteks õpetajad. Seejärel tulevad oskustöölised (näiteks ehitajad) ja kolmandal kohal on seadme- ja masinaoperaatorid (veokijuhid). Majandustsükli kulg on toonud ilmekalt esile meie tööturu peamised trendid: rohkem vajatakse äri- ja haldusalal töötavaid spetsialiste ja vähem madalama haridustasemega lihttöölisi. Majanduskriis laastas kõige enam tööstust ja ehitust. Ka ettevõtete mitme tasandi juhtide hulk on vähenenud, sest nii era- kui ka avaliku sektori organisatsioonid on muutunud efektiivsemateks. Samas on ka kõrgeltharitud teenindus- ja müügitöötajaid kogu aeg rohkem vaja läinud. Missugused üldistusi võiks veel teha?Esiteks, mida kõrgem haridustase, seda kõrgem palk. Siit ka loomulik põhjus, miks Eesti noored püüavad omandada võimalikult kõrget nominaalset haridustaset. Aga oluline on igasugune erialane väljaõpe, halvas seisus on need töötajad, kel igasugune ametikoolitus puudub. Mida siis õppida, mis palka annab? Siin ühene vastus puudub. Maailm on huvitav, õppida saab igasuguseid asju. Lihtsustatud on kindlasti selline lähenemine, et oleme Eestis üle õpetanud mitmesuguste pehmete erialade inimesi. Aga kui vaatame, missugustel erialadel tegelikult töökohad tekivad, siis näeme, et maailm ongi pehme. Vajataksegi rohkem inimesi, kes suudavad toimetada kombinatsioonis tehnoloogia ja inimesele suunatud teenused ning seda kõike veel rahvusvahelises mõõtmes. Üllatav on raportist lugeda, et Eesti IT-valdkond ei vajagi üldse nii palju inimesi, kui sektorist kuulda on. Hinnanguliselt on puudu paar tuhat inimest, mis on viis korda väiksem arv kui valdkonna inimesed on välja öelnud. Teiseks, töö ei ole enam „ühe asja tegemine“, vaid nõuab erinevaid oskusi. Ei saa olla ainult ehitusplatsi insener – pead olema ka juht ja visionäär. Ei saa olla semiootik, kui sa ei tunne arvutiteid ja ettevõtluse aluseid. Ei saa olla lihtsalt müüja, vaid pead osutama kõrgetasemelist teenust ja edasi andma ka oma organisatsiooni väärtusi. Kolmandaks, hariduse omandamine ei saa olla lahus tööturu nõudmistest ja palgatasemest. Kui mingis sektoris on tööjõupuudus, siis sageli pole selle põhjus vähene ametit õppinud inimeste hulk, vaid lihtsalt töö eest makstav palk on madal. See on põhjus, miks kümned tuhanded ehitajad ja elektrikud Soomes tööl käivad. Seega saavad noored inimesed väga täpselt aru, mis erialadel palka makstakse ja mis amet ei ole väärt pidada. Loomulikult on meil alati kõrgemalt ja madalamalt tasustatavad töökohad. Aga ühiskonnana rikkaks saame ikka ainult siis, kui teeme kallimat tööd rohkem ja odavat tööd vähem.
