Reelika Leetmaa: rinnaga toitmine on igaühe tervise ja rahakoti huvides
Seda, et tegemist on tervisepoliitika olulise sihiga, kinnitab tõsiasi, et sama organisatsioon on pidanud vajalikuks jõuda aastaks 2025 olukorrani, kus ainult rinnapiimatoidul on pooled kuue kuu vanustest lastest. Kuivõrd on see eesmärk vastuolus tööpoliitika sihiga soodustada naiste, sealhulgas väikelaste emade töötamist ning kas rinnaga toitmise soodustamine on ka majanduslikult tasuv? Et Eestis teemakohaseid uuringud napib, vaatame, mida ütleb muu maailma kogemus. Näiteks Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia andmetel põhinevad uuringud on näidanud, et naiste naasmine tööellu mõjutab oluliselt lapse rinnaga toitmise kestust. Kui erinevate uuringute tulemused viitavad üsna üksmeelselt sellele, et täisajaga tööle naastes lõpetavad naised rinnaga toitmise, siis pea sama kindlalt saab nende põhjal väita, et osa-ajaga töötamise korral selline seos puudub. Seega annavad uurijad poliitikakujundajatele olulise sõnumi: pikendamaks lapse rinnaga toitmise kestust, olgu vanemapuhkus vähemalt kuue kuu pikkune ning toetada tuleb osalise ajaga töötamist. Neist esimese soovituse ehk vanemapuhkuse kestusega on meil hästi – oleme nii selle kestuse kui ka helde vanemahüvitisega maailmas esirinnas. Ka meie emad on laste rinnapiimaga toitmise osas eeskujud. Kui 2012. aastal oli meil kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 55 protsenti lastest, siis näiteks Suurbritannias ja Belgias vaid ligi kolmandik, Iirimaal üheksa protsenti ning Kreekas vaid kuus protsenti. Märkimisväärne on, et Eestis on suudetud võrreldes 1998. aastaga kasvatada rinnapiima saavate laste osakaalu pea 40 protsendi võrra. Meist veelgi edumeelsemad on vaid Põhjamaad Norra, Island, Rootsi ja Soome, aga ka Austria ja Ungari. Seevastu selgub vaadates alla kolmeaastaste lastega naiste tööhõivet 2011. aastal, et oleme OECD riikide võrdluses viimaste hulgas. Kui meil töötab vaid viiendik alla kolmeaastaste laste emadest, siis OECD riikides keskmiselt töötab veidi enam kui pool, Rootsis ja Taanis aga koguni enam kui kaks kolmandikku samas vanuses laste emadest. Enamasti töötavad naised neis riikides osalise tööajaga, meil tähendab lapse sünd perre emale pikka tööelust eemalolekut. Seega tundub vähemalt Põhjamaade näitel, et rinnapiimaga toitmine ja tööelu ühitamine on võimalik ning toob kasu kõigile osalistele. Emal säilib side tööeluga, seeläbi väheneb tulevikus tema töötuks jäämise tõenäosus ning oht, et laps kasvab vaesuses. Ning ehk leeveneb mõnevõrra ka üldine töökäte nappus. Loodetavasti kuuleme peatselt ka häid ettepanekuid selles kohta, kuidas väikelastega emade töötamist senisest enam toetada, sest eks ole ju riigikogu valimised alati uutele ideedele viljakas pinnas olnud. Mis puudutab rinnaga toitmise tasuvust, siis näiteks Briti teadlased on välja arvutanud, et kui 75 protsenti vastsündinutest saaks haiglas rinnapiima ning 45 protsenti emadest toidaks oma lapsi kuni neli kuud ainult rinnapiimaga, väheneks sealmaal kulud koguni 17 miljoni naela võrra aastas. Eelkõige tuleneb kokkuhoid sellest, et rinnapiimaga toitmine vähendab märgatavalt nii laste kui naiste haigestumist. Seetõttu tuleb omakorda vähem kulutada ravimitele, haiglapäevadele ning väiksem on ka haiguse tõttu kaotatud tööpäevade arv. Eelöeldut arvestades on arusaadav, miks rinnaga toitmise soodustamiseks on sisse seatud lausa rahvusvaheline toetusnädal. Enamgi veel – nii mõneski riigis on koguni seaduses öeldud, et lapse rinnaga toitmine avalikus kohas, sealhulgas ametiasutustes, pargis, aga ka kohvikus või restoranis, on lubatud. Seda peetakse igati normaalseks ja liigiomaseks tegevuseks. Ei ole teada, kui salliv on meie muus osas üsna mittesalliv ühiskond avalikus kohas imetava ema suhtes, kuid kui alkoholi tarvitamine pargipingil on lubatud, ei tohiks samas kaheaastast last imetav ema saada ühegi kõrvalseisja kõõrdpilgu osaliseks. See ei ole arstide vandenõu ega ürgema demonstratiivne eneseväljendus, vaid igaühe tervise ja rahakoti huvides.
