Andres Jõesaar: sanktsioonid Ukraina moodi
Kuskilt jookseb inimeseks olemise piir. Isegi kui sõja algataja mingeid moraalseid kokkuleppeid ei tunnista, arvestab lääne demokraatlik maailm teda relvituks tehes ikkagi teatud reeglitega. Näiteks sõjavangide inimväärne kohtlemine, keemiarelvade kasutamisest hoidumine, tsiviilelanike säästmine.Kas samad reeglid kehtivad ka infosõjas? Mida teha siis, kui üks sõdiv osapool kasutab meedialahinguväljal massiivselt otsest räiget valet ja tulistab julma laimu laia maailma kõigist torudest – raadio- ja teleeetris, ajalehtedes, internetis? Tulistajateks on aga riigijuhtide raskekahurivägi, kultuuriinimesed, aga ka „tõsiusksed ajupestud“ tavakodanikud.Kuidas selliste kurjade hulludega võidelda? Mida peab rünnatav pool tegema, et kaitsta oma maa kodanikke mürgiste meediaaurude eest? Kuidas tõsta immuunsust? Kas on võimalik juba nakatunud ajusid terveks ravida? Aafrika seakatku ja Ebola viiruse puhul tuleb haiguse leviku haiguskolle muust maailmast „hermeetiliselt“ isoleerida. Meediakatku puhul on viiruse levitaja isoleerimine raskendatud, aga võimalik. Lätis ja Leeduski keelati Moskva valet levitanud telekanalite edastamine.Meediasõnumite mehhaaniline takistamine on üks teoreetiline lahendus. Aga kui mürk siiski levib – näiteks inimestevahelise suhtluse kaudu –, kas siis on olemas ka vastumürk? Kas vastumürgi loomiseks kasutatakse ainult tõe seerumit või on hoopis efektiivsem ise veel suuremalt valetada ja laimata? Usun jätkuvalt vanasõnasse tõde tõuseb, vale vaob. See kehtib ka riiklike valede kohta. Mida suurem on sõna- ja ajakirjandusvabadus, seda kiiremini peaks vale vajuma.Eesti kuulub sõna- ja ajakirjandusvabaduselt maailma riikide tippu. Sõna- ja ajakirjandusvabadused on meie jaoks iseenesestmõistetavad põhiväärtused. Meil kõigil on õigus ja võimalus oma arvamusele, ka võimukriitilistele mõtteavaldustele. Meie ajakirjandus on vaba. Demokraatlik võim sõnavabadust ei karda, vaid näeb sellest just positiivset edasiviivat jõudu. Diktatuuridega on lood teised. Diktatuurivõim sõna- ja ajakirjandusvabadust ei salli. Ta kardab seda. Kui võimul hirm puuduks, siis poleks ju vaja sõnavabadust mingilgi moel piirata.Venemaal jääb neid vabadusi päev päevalt järjest vähemaks. Massimeedias neid enam seal praktiliselt polegi. Võim on ennast jõuliselt kehtestanud. On vaid võimu arvamus ja valearvamus. Ma ei taha, et maailm muutuks Venemaaga sarnaseks. Ma ei taha, et Venemaa agressiooni vastu sõdiv Ukraina muutuks Venemaa sarnaseks. Ma soovin ukrainlastele head: et nad vastu peaksid ja saaksid kiiresti taas normaalselt elada ning areneda.Ja siin olengi taas jõudnud algusesse tagasi – kas sõjas on kõik võtted lubatud? Vastus on selge „ei“. Selle põhimõtte vastu eksijaid on vaja suunata õigele teele. Meie ja kogu demokraatliku maailma huvi ja soovitus Ukraina võimudele on: ärge muutuge vaenlaste sarnasteks, ärge laskuge samade alatute võteteni, hoolige põhiväärtusest, nende hulgas ka sõnavabadusest.Ukraina võimude väga kiire ja järsk samm – otsus võtta kiirendatud korras vastu „sanktsioonide seadus“, mis võimaldab täitevõimul ilma kohtu loata sulgeda meediaväljaandeid ja internetilehti, on ohtlik näide demokraatia põhimõtetest kaugenemisest. Sammu teeb eriti ohtlikuks seaduse kiirkorras menetlemise põhjendus: „ei vaja ühiskondlikku arutelu.“Isegi üritades mõista seaduse loojate soovi piirata putinliku propaganda halvavat mõju Ukrainas ükskõik milliste vahenditega ei saa sellist käitumist heaks kiita. Ukrainlasi ja nende juhte on vaja aidata. Neile on vaja selgitada, miks on sõnavabadus kui väärtus demokraatias oluline, miks isegi sõja ekstreemsetes tingimustes ei tohi seda väärtust inimestelt ära võtta. Sest kui nii tehtaks, siis milline oleks juba järgmine samm?
