Rain Kooli: minu Eestis saab igaüks olla inimene
Tõnis Lukase üldistav, tasalülitav ning igasugust inimlikku empaatiat välistav tõdemus, et Eestist välismaale kolijad on mugavus- ning lodevuspagulased, on ainult üks näide sellest, kuidas enam kui miljonile isiksusele püütakse ette kirjutada ühtset – ja justkui seda õiget – elamis- ja valikute mudelit. Paraku ei jäänud see läinud nädalal ainsaks näiteks sellest, kuidas kellelegi jutlustatakse, kuidas too oma elu peab elama. Minu jaoks isiklikult ei ole vahet, kas elu elamist teatud – ja ikka ennastsalgavamal, puritaanlikumal – moel nõuab üks indiviid miljonilt ülejäänult või miljon indiviidi ühelt – sama kurnav, frustreeriv ja masendav on see nii või teisiti. Eriti kurnav, frustreeriv ja masendav on, kui seda elu ettekirjutust teeb hulk uduste peeglitega varustatud tegelasi alates ühest skandaali haistvast mobiiltelefoniomanikust ning lõpetades oma piilumishimu ja aastatega kogunenud sappi õilsate loosungite kattevarjus välja elavate meediajuhtidega. Poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse esimees Annika Uudelepp kutsus läinud reedel üles mõtlema, sellele, millises Eestis igaüks meist tahab elada. Ma vastan. Minu Eestis ei uju meediahaid esimese veretilga peale kokku, et süüa end nõrkemiseni täis lõpmatuseni jätkuval silmakirjalikkuse pidusöögil. Minu Eestis ei valitse sajandite tagant tumedate varjudena kummitavad arusaamad, et mehe mõõt – ka professionaalina – on see, kui põhjalikult ja jõuliselt ta oma naist kontrollib. Minu Eestis elavad täiskasvanud rahva küpsed isiksused, kes ei vaja üht kiiskavvalget portselanpaari eeskujuks sellest, mida nad ise olla ei suuda. Minu Eestis parandab igaüks ühist olevikku iseenda elu oma parimate arusaamade järgi elamise, mitte teiste inimeste elu enda tõekspidamiste kohaseks väänamisega. Minu Eestis valitseb sallivus ja halastus ning kõik humaansust austavad inimesed saavad olla Inimesed oma nõrkuste, erinevuste ja veidrustega. Minu Eestis ei võrdu ükski suudlus riigireetmisega.
