Toomas Alatalu: NATO otsustuspoliitika nõrgim koht on sissetungijate päritolu tõendusvajadus
Hea seegi, et „Aktuaalses kaameras“ tegi rahustava avalduse kaitseministeeriumi esindaja Sven Sakkov, kes siiski võinuks osundada ka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli sõnadele („baase ei tule“, ent „meie koostegevust saab edendada ka teistmoodi“), lisada, et ta rääkis artikli 5 kehtivusest ja lubas tagada Läti kohese abistamise juhul, kui see raskustesse satub jne. Ilmselt tulenes Merkeli teksti vähene osundamine asjaolust, et tegu oli pressikonverentsiga, kus kümned erineva ettevalmistusastmega korrespondendid ammutasid seda, mis kellegi kõrva teritas, ent viie-kuue autoriteetse allika sõnumite kokkupanek ei jäta kahtlust selles, mis oli tema sõnum. Pealegi tuleb säärastel puhkudel arvesse võtta ka reaalselt rulluvat poliitikat ja tausta – Saksamaa on ju üks neljast Ida-Ukraina kriisi de-eskaleerijast ja kui Venemaa president Vladimir Putin peab juba mitmendat korda võimalikuks väita, et Krimmi Ukrainale jäädes võinuks sinna tulla „NATO baasid“, siis – kas tõesti pidanuks Merkel seda sõna-sõnalt (ehkki baaside tegemisega mujale) kinnitama? Esimese maailmasõja eel olid tõesti moes niisugused lubadus-lubaduse-vastu avaldused, ent sada aastat hiljem öeldakse ja tehakse teisiti (kuid igal juhul nii, et provotseerija ei tunneks end võidumehena). „NATO baaside mittesaamise“ mure suure kella külge paneku ainus õigustus oli ja on nii NATO kui ka muu maailma tähelepanu juhtimine väikeriikide jätkuvale ebakindlusele teravnenud rahvusvahelises olukorras. Samas kõlas lõppeval nädalal teisigi kõrgetasemelisi avaldusi, milles võis leida häirivaid või nõrku kohti, ent mida millegipärast pole leierdama hakatud, ehkki nendesse on peidetud veelgi tõsisem probleem kui NATO vägede kohalolek baasidena või niisama. Pean silmas eeskätt NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Philip M. Breedlove'i intervjuud Saksa ajalehele Die Welt (17. august), kus põhjalikult kirjeldati nn roheliste mehikeste tegevust ja nendega võitlemiseks valmisoleku vajadust. Seda kajastas ka mitu Eesti väljaannet, paraku jäi (peale „Pärnu Postimehe“) välja toomata peamine. Tsiteerin:“Kui NATO teeb kindlaks välisvägede sisenemise oma suveräänsele territooriumile, ja kui me oleme võimelised tõendama, et seda tegevust teostab teatud agressor-riik (and if we were able to prove that this activity was being carried out by a particular agressor nation), siis läheb artikkel 5 käiku.“Selle tingimuse – „oleme võimelised tõendama“ – juures võib meenutada, kuidas Krimm 27. veebruaril ujutati üle relvis, kuid tunnusmärkideta ja sõnaahtrate roheliste mehikestega, kes raudse järjekindlusega võtsid üle seal asunud Ukraina sõjaväeosi ilma, et keegi oleks neid nimetanud Venemaa sõjaväelasteks. Mehed ise seda ei tunnistanud ja läks kaks nädalat, enne kui Kreml asendas esialgse eituse jaatusega. Just see tõendamatuse moment võimaldas paljuski selle, et Venemaa vägede rollist Krimmis toimunus hakati rääkima alles pärast 16. märtsil toimunud referendumit. Kusjuures Kiievi püüdlused olid ju eelnevalt maksimaalsed – üks ametiisik teise järel saadeti Krimmi, teiste hulgas praegune president Porošenko, ent nad kõik saadeti rahvamassi poolt, kus tooni andsid selgelt need samad relvis rohelised mehikesed, kas lennujaamast või maakitsuselt tagasi. Täpselt samuti möödus mitu nädalat sündmuste algusest Ida-Ukrainas enne, kui hakati rääkima algul Venemaalt tulnud vabatahtlikest, seejärel ka Venemaa otsesest osalusest Ida-Ukraina sündmustes. Värskeim näide on Venemaa sõjaväelaste juhitud sõjaväeautokolonni sissesõit Ukrainasse seniste läbirääkimiste tulemusi ja rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates. Ilmselt on tagumine aeg kuulutada, et NATO otsustuspoliitika kõige nõrgem koht ongi sissetungijate „tõendus“moment selle praeguses vormis. Järelikult tuleks ka kõigil, keda tänane pingeline olukord ärevaks teeb, hakata just sellele „tõendamisele“ tähelepanu pöörama. Seda enam, et rohelistest mehikestest on juba saanud pruunid mehikesed.
