Viktor Trasberg: era- ja riigitöötaja – kes keda ülal peab?
Tuluinimesed erasektoris loovad tulu ehk lisaväärtust, mida siis ollakse sunnitud kulutatama avaliku sektori ülalpidamiseks. Tegemist on otseselt väära arusaamaga, millele ei peakski võib-olla tähelepanu pöörama. Kahjuks aga püütakse sellega luua üldist arvamusfooni, mille kohaselt on „tuluinimestel“ ühiskonna asjades suurem sõnaõigus kui kellelgi teisel. Vaatame meie rahvamajanduse lisaväärtuse numbreid. Avalik sektor loob umbes 15 protsenti kogu lisaväärtusest, erasektor umbes 75 protsenti. Lisaks veel loovad lisaväärtust kodumajapidamised. See vastab laias laastus mustrile, mis iseloomustab lisandväärtuse loomist sektorite lõikes kogu Euroopas. Seega umbes üks viiendik lisandväärtusest tuleb avalikust sektorist. Olgu rõhutatud, et lisandväärtuse loomise seisukohalt ei ole mingit vahet era- ja avaliku sektori töötajal. Samamoodi ei ole ka mingit vahet selles, kuidas erinevate sektorite töötajad makse maksavad. Kõik palgasaajad, sõltumatult sektorist, maksavad tulumaksu ja nende tööandjad omakorda sotsiaalmaksu. Aga milles siis seisneb erasektori ja avaliku sektori erinevus? Milleks meil üldse valitsussektorit vaja on? Avalikku sektorit on tarvis selliste hüviste pakkumiseks, kus turg loomupäraselt ei toimi. Näiteks riigikaitse korraldamine või infrastruktuuri rajamine. Turumajandus iseenesest meid agressori eest ei kaitse, selleks on ainult võimeline maksurahast ülalpeetav kaitsevägi. Teine peamine põhjus on see, et paljusid hüviseid saame avaliku sektori kaudu kvaliteetsemalt ja odavamalt kui erasektori vahendusel. Näiteks meditsiini- või haridusteenust. Ühiskonnana on neid teenuseid vaja ja avalik sektor see süsteem, mis meile selliseid teenuseid pakub. Ilma avaliku sektori panuseta pole ka erasektori toimimine võimalik. Kolmas sektoreid eristav aspekt on seotud hüvise eest tasumisega. Kui erakauba puhul maksab kauba ostja selle eest otse pakkujale, siis avaliku sektori poolt pakutud hüviste eest tasumisel kogub riik tulu, millest suurema osa moodustavad maksud. Kui palju avalik sektor peaks hüviseid pakkuma ja kuidas nende eest tasutakse? Üldistatult otsustab seda ühiskond demokraatliku valimisprotsessi kaudu. Igal aastal koostatakse avaliku sektori eelarved, kus siis näidatakse, kuhu riigi raha kulub ja kust seda saadakse. Lisandväärtuse loomisega seostub otseselt termin „maksumaksja“. Arusaadav tundub olevat mõiste „maksumaksjate raha“, aga kes on „maksumaksja“? Ka siin näeme, et seda tegelast püütakse seostada ainuüksi erasektoriga, mis on jällegi otseselt vale. Makse maksavad ju kõik palgasaajad. 27 protsenti sotsiaalmaksulaekumisest tuleb riigitöötajate arvelt. Tarbimismaksud moodustavad meil üle 40 protsendi riigituludest. Tarbimismaksude koormus langeb kõigile tarbijatele, isegi neile, kes palgatulu ei saa – näiteks pensionärid. Alati võib muidugi küsida, kas pole riigipalgaliste maksud pelgalt varem erasektori lisandväärtuse arvelt kokku korjatud maksuraha. Aga vaatame olukorda teiselt poolt – enne kui alustav eraettevõte on sendigi eest lisaväärtust loonud, on ta saanud avaliku sektori poolt koolitatud töötajad, äriinfrastruktuuri ja õiguskaitse. Seega tekib klassikaline kas-enne-oli-muna-või-kana olukord ehk kes siis kellele võlgu on. Sellise olukorra vältimiseks on rahvamajanduslikus arvepidamises võetud konkreetne seisukoht: kes teeb palgatööd või pakub rahaliselt mõõdetavat hüvist, see loob ka väärtust. Ühiskonnana on meil vaja nii ministreid kui ka maakooli koristajaid, nii politseinikke kui ka Eesti Raadio töötajaid. Kui need inimesed meile väärtust ei loo, siis me neid ei palkaks. Avaliku sektori töötajad pakuvad hüviseid, mida ühiskond on neilt tellinud ja saavad selle eest ka tasu. Sellest tasust maksavad nad ka kõik makse, sarnaselt erasektori töötajatega, olles seega ka täisväärtuslikud maksumaksjad. Keegi ei pea kedagi üleval, Eesti tipparstid või dirigendid ei ela poe turvameeste poolt annetatud maksutulude armust. Aga loomulikult peab ühiskond igapäevaselt mõtlema selle üle, missuguseid teenuseid on meil riigi käest vaja ning hoidma silm peal maksuraha kasutamisel. Ning ka vastupidi – kui riik teeb maksusoodustusi või erandeid eraettevõtetele, siis on ühiskonna jaoks oluline ka jälgida, kuidas neid soodustusi kasutatakse.
