Merike Sisask: iga väiksemgi enesetapukatse on väga tõsine märk
Suitsiid on teema, mis on läbi ajaloo olnud seotud stigmaga. Ja vähe sellest, see on olnud ka kuritegu. Inimene, kes on üritanud toime panna suitsiidi ja see ei ole õnnestunud, on võinud karmi karistuse osaliseks saada. Euroopa maadest näiteks Iirimaal muutus see seadus kehtetuks alles aastal 1993. Väga selge suhtumise ja hoiaku on loonud religioon – näiteks meie kultuuriruumis ei ole suitsiidi sooritanud inimesi maetud kirikuaeda. Väga karm selles osas on suhtumine moslemimaades, pisut leebemalt suhtuvad budistlikud ja hinduistlikud maad. Leebemalt siis selles mõttes, et ei mõista nii jäigalt inimest hukka, vaid panevad juurde mingi mõõtme, mida võib nimetada enesekaastundeks. Kuigi see stigma on aja jooksul muutunud, on see säilinud. Ega suitsiid olegi tegu, mille üle uhke olla. Aga kui sellest üldse ei räägita, siis ei saa sellega ka tegeleda, ei saa aidata teisi ega iseennast. Nii et tegelikult peaks julgema seda sõna suhu võtta küll. Suitsiidiuurijad muidugi ütlevad, et sellest ei pea ilmtingimata kogu aeg ja lakkamatult rääkima. Ja mis puutub meediakajastusse, siis suitsiidijuhtumite kajastamine (eriti nende sensatsiooniline kajastamine, rääkimata juurde, kui komplitseeritud protsess on suitsiidini jõudmine) võib isegi provotseerida uusi suitsiide. Ehk kui suitsiiditeemat käsitleda, tasub seda teha eelkõige sellises võtmes, et sellest oleks kasu ennetustööle. Eelkõige vaimse tervise võtmes, sest suitsiid on kehva vaimse tervise kõige äärmuslikum ilming. Kui see meediakajastus tõepoolest suureks paisub, kas siis statistiliselt ongi pärast seda ka näha mingi hüpe enesetappude hulgas? Selle kohta on palju uuringuid tehtud. Eelkõige kuulsuste suitsiidid pälvivad tähelepanu ja neid varjata või maha vaikida ei ole sageli võimalik. Küsimus on siis juba selles, kuidas seda [kajastust] tehakse. Kui meedia teeb lihtsalt ühe sensatsiooniloo, rebib kontekstist välja näiteks ühe riskiteguri – mis väga sageli on suhteprobleem – ja lihtsustab asju, siis on inimesel kergem sellega samastuda. Aga näiteks uurimustöö tehti ka siis, kui Kurt Cobain tegi kunagi enesetapu ja tema enesetapu järgset meediakajastust on kirjeldatud kui väga vastutustundlikku. Sellest sündis küll suur lugu, aga mitte romantiseeritud ja sensatsiooniline, vaid kirjeldus väga traagilisest loost ja Cobaini lähedastest, kes maha jäid ja sellest, mida nemad üle elasid. Sinna juurde räägiti ka, mida oleks saanud teha ja mida võiks teha, kui inimene on suitsidaalne. Kui enesetapualdis rahvas me eestlastena oleme? Kui sellest kurvast edetabelist rääkida, mis näitab kõige kõrgema suitsidaalsusega riike maailmas, siis Eesti on seal kuulunud esiviisikusse küll. Aga suitsiidiga seoses on levinud ka palju müüte ja üks nendest müütidest on, et eksisteerib mingisugune suitsiidigeen ja midagi ei ole parata. Viimased 20 aastat on näidanud, et tegelikult on ikka parata küll. [Viimaste aegade] uuringud osutavad, et geneetika võib anda küll mingi baasi, aga tulemust ei määra geneetika, vaid geneetika ja keskkonna kombinatsioon. Ja see on võti. Kui 20 aastat tagasi oli Eestis suitsiidide arv 100 000 elaniku kohta 42, siis eelmisel aastal oli see suhtarv 14. See on väga suur langus, ei oskagi maailmas ühtegi teist riiki nimetada, kus suitsiidide arv nii kõvasti langenud on. Aga muidugi on tööd selles vallas veel kõvasti teha: n-ö vana Euroopa keskmine suhtarv on kümme suitsiidi 100 000 elaniku kohta [aastas], nii et sellest me oleme siiski veel kõrgemal. Kui aga numbrid ära unustada, siis iga kaotatud inimelu on mõõtmatu väärtus. Mis meid suitsiidini viib, miks me inimestena ei oska alati kõikidele olukord alati mitte nii lõplikku lahendust otsida või leida? Suitsiid on protsess ja sellel on harva, kui üldse kunagi, üks kindel põhjus. Tihti jääb suitsiidi puhul domineerima see kõige viimane ja vallandav põhjus, aga suitsiid on tihti mitmesuguste tegurite ja koosmõjude suur sasipusa. Suitsidoloogias jaotatakse need tegurid riski- ja kaitseteguriteks, millest riskitegurid soodustavad suitsiidini jõudmist, kaitsetegurid aga hoiavad inimest tagasi. [Suitsiidini jõudmist takistab see,] kui me isiklikult oleme vastupanuvõimelised, paindlikud, võimelised raskustega toime tulema, suhtekonflikte lahendama (sest sellist olukorda, et inimesel ei ole probleeme või tema elus ei juhtu midagi halba, ei ole olemas). Küsimus on ainult, kuidas nende olukordadega toime tulla. Väga oluline tegur on perekeskkond, loeb elustiil, unemuster, kui palju inimene liigub, näeb päevavalgust… üleüldse laiem keskkond ka ühiskondlikult ja kultuuriliselt. Kui aga rääkida riskiteguritest, siis Eestis on üks põhilistest suitsiidini viivatest riskiteguritest kindlasti depressioon, eelkõige märkamata ja ravimata jäänud raske depressioon. Öeldakse, et 80 protsenti suitsiidi sooritanutest on olnud depressiivsed, aga mitte kõik depressioonis olnud ei soorita suitsiidi. Teine meie instituudi uuringute põhjal Eesti välja tulnud oluline riskitegur on alkoholi kuritarvitamine. Laste ja noorte puhul tuleb aga esile perekeskkond, eelkõige suhted selles keskkonnas. Asjatundmatu mõte võib-olla, aga tundub, et iga inimene, kes kunagi on enesetapu peale mõelnud või mõtleb, ei kuulu veel riskirühma. Aga millised võiksid olla need selged ohumärgid, mis peaks enda või teiste puhul häirekellad helisema panema? Öeldakse jah, et enesetapu peale mõtlemine ei ole veel iseenesest vihje sellele, et inimene plaanib suitsiidi, aga sellest saab vihje siis, kui inimene hakkab selles enesetapus nägema reaalset lahendust enda probleemidele. Siis on see juba väga tõsine ohu märk, mitte enam filosoofiline mõtisklus. Milliseid märke tähele panna? Kindlasti seda, kui inimene muutub kurvameelseks või käitub tavapärasest erinevalt. Depressioon on muidugi ikkagi haigus – kui mul on täna õhtul paha tuju, ei tähenda see veel, et midagi fataalset oleks sündimas, aga kui inimesel on pikema perioodi vältel kehv meeleolu, ta ei tunne enam huvi nende asjade vastu, mis teda tavaliselt on huvitanud, tema uni on häiritud, ta ei huvitu sotsiaalsetest kontaktidest, siis tuleks vahest n-ö astuda sammuke lähemale ja uurida, mis toimub. Kui tegemist on tõelise haigusega, siis võib juhtuda ka, et ei piisa perekonna, lähedaste ja sõprade toetusest, vaid inimene tõesti vajabki spetsialisti abi – psühhiaatri või psühholoogi. Kas Eestis on välja joonistunud mõned rühmad, kelle puhul võib öelda, et nende risk suitsiidini jõuda on kõrgem kui mõnedel teistel? Kui vaadata põhilisi demograafilisi näitajaid, siis mehed sooritavad Eestis suitsiide tunduvalt sagedamini kui naised: iga 4-5 mehe kohta teeb üks naine suitsiidi. Seda on põhjendatud sellega, et mehed ei ole nii altid abi otsima ja ka kultuuriliselt on neile tugevama, hakkamasaaja imago peale surutud. Mehed pöörduvad pahatihti selliste “eneseabivõtete” nagu alkoholi tarvitamine poole. See võib küll lühemas perspektiivis tuju natuke parandada, aga järgmisel päeval või millalgi hiljem on asi veel hullem. Alkohol ei ravi. See on küll üldistus – mehi on erinevaid, nagu naisigi –, aga meestel on siiski ka vähem kombeks oma südant puistata, kuigi mõnikord aitab juba selline väljarääkiminegi selle sasipusa enda jaoks selgeks saada ilma, et see teine inimene peaks üldse sekkuma või midagi tegema. Kui vanusegrupp veel siia lisada, siis 1990. aastatel olid kõige suitsiidialtimad keskealised, aga see on muutunud. Praegu sooritavad suitsiide pigem vanemaealised. Kui aga rääkida suitsiidist laiemalt (mitte ainult lõpule viidud, nn fataalsest suitsiidist, vaid ka suitsiidikatsetest), siis see on eelkõige probleem nooremates vanusegruppides, 15-30-aastaste hulgas. Kui suitsiide teevad mehed sagedamini, siis suitsiidikatseid teevad naised sagedamini. Seda on jällegi seletatud “appikarjeteooriaga”: et naised on need, kes [seeläbi] appikarje välja hüüavad. Üks uskumus on, et kui inimene teeb oma elus palju suitsiidikatseid, aga need on justkui läbinähtavalt pinnapealsed, siis selline inimene tegelikult ikkagi ei kavatse ennast tappa. Kas see peab paika? Iga suitsiidikatse on väga tõsine, ükskõik, millised tagajärjed sellel on. See on väga tugev signaal selle kohta, et inimene kannatab, vajab mingit muutust, mingit abi. On küll neid suitsiidikatseid ka, mida nimetatakse manipulatiivseteks – ja mille puhul inimene ise ütleb ka, et ma tahtsingi manipuleerida –, aga ka see on signaal selle kohta, et midagi on väga valesti ja tegelikult oleks tarvis muutust. Aga mida teha sellistel puhkudel, kui inimeste kohta öeldakse tagantjärele, et “aga ma ei märganud temast mitte midagi”? Osa inimesi jõuab enesetapuni ikkagi nii, et ta vähemalt väljapoole väga nähtavalt või dramaatiliselt seda ei indikeeri. Seda võib juhtuda küll, et need märgid on raskesti äratuntavad, kuna need võivad olla ambivalentsed [kaksipidised -toim]. Suitsidoloogias kasutatakse sellist sõna nagu “suitsidaalne kommunikatsioon” ehk siis kuidas inimene neid märke välja annab. See võib olla verbaalne ja mitteverbaalne, võib olla ka otsene või kaudne. Väga selgesti on aru saada, kui otseselt ja verbaalselt väljendatakse, pisut raskem on aru saada, kui väljendutakse kaudselt, kuid verbaalselt – antakse näiteks mõista elutüdimusest, öeldakse, et millelgi ei ole enam mõtet või et ei nähta enam väljapääsu. Kusjuures kui inimene midagi sellist ütleb, võib see vestluskaaslast ka hirmutada ja ta võib selle hoopis kõrvale tõsta või naljaks pöörata, kuigi õige hetk oleks siis küsida “Mida ma kuulen?” ja julgustada, et “räägi lähemalt” või midagi taolist. Käitumuslikud otsesed mitteverbaalsed signaalid on aga need, kui inimene on juba soetanud endale suitsiidivahendi või mängib relvaga ohtlikult. Kaudsed mitteverbaalsed signaalid võivad aga olla sellised, et täiesti ootamatult inimene näiteks otsustab teha testamendi või kinkida ära endale väärtuslikke asju. See ei ole tingimata see koht, kus lähedased peaksid rõõmu tundma, vaid küsima ehk hoopis “Miks sa seda teed?” Tallinnas toimub 27.-30. augustil Euroopa Suitsiidikonverents, millest võtab osa üle 400 tippspetsialisti kogu maailmast.Enesetapumõtetega inimesi aitab Eestis Eluliin, mille telefoninumber on 655 8088. ENESETAPUD ARVUDES Enesetappude statistikat vaadates torkab silma, et mehed sooritavad oluliselt rohkem enesetappe kui naised. Nii meeste kui naiste puhul on just 50. eluaastad need, kus endale kõige sagedamini käsi külge pannakse. Sugude lõikes torkab silma, et mehed on suitsidiaalsemad. Seda kõigis eagruppides. Õnneks näitab enesetappude arv just meeste osas langustrendi.   Kui 2009. aastal sooritas enesetapu 220 meest, siis 2013. aastal oli see arv 58 inimelu võrra väiksem. Siinkohal tuleb muidugi arvesse võtta asjaolu, et 2009. aasta andis end majanduslanguse tingimustes eriti valusalt tunda.  Euroopa enesetappude statistikat vaadates on näha, et Eesti on selles 10. kohal. Tabeli eesotsast leiab aga Leedu, kus suremuskordaja 100 000 elaniku kohta on 32,9. 
