Kersti Salulaid: „laiskade“ õpilaste kaitseks
Algab kooliaeg. Rõõmsa elevuse kõrval toob see paljudele kaasa ka mure, millest väga rääkida ei tihka: kuidas hommikuti üles saada?Minul oli õnn käia Kiviõli koolis, kus tunnid algasid tollal kell 9.00. See eeldas igahommikust ärkamist kell 8, nii et uni sai enam-vähem täis magatud. Järgnes kõrgkool: viis aastat kella kaheksaks kooliminekut tähendas seda, et esimesed loengud ma tukkusin ja ülejäänud päeva olin lihtsalt uimane. Oma tarkused sain ma lõpuks õpikutest ning välipraktikumidest. Viis aastat kestnud inimkatse kinnitas, et kui oled „magamispuudega“, siis lihtsalt ei harju varajase tõusmisega. Olen töötanud üle kümne aasta koolis õpetajana. Igal sügisel umbes oktoobrist märkasin, et osa lapsi hakkas esimestes tundides n-ö ära vajuma. Väiksemates klassides haigutati avalikult ja toetati pea lauale, keskkooliõpilased üritasid käsipõsakil mõtlikku ilmet näole manades tukastada. Õpetajad reageerivad sellistes olukordades väga erinevalt – mina tasandasin häält, et magajaid mitte äratada. Kontrolltöid polnud mõtet esimesse tundi planeerida, tulemused olid reeglina viletsavõitu. Ja ega ma isegi kell kaheksa klassi ette ilmudes kõige teravam pliiats ei olnud – tavaliselt andsin need tunnid ära automaatselt. Tunne oli umbes selline, nagu üritaks auto teise käiguga arendada kiirust üle kuuekümne – rikud mootorit, aga tulemust pole. Võtsin tundide algusaja paar korda teemaks õpetajate toas. Mulle vaieldi vastu peamiselt kahe argumendiga: hiljem alustades läheb ka enda tööpäev pikemaks ja lapsed ei jõua trennidesse-huviringidesse. Suhtumine „hakkame varem pihta, siis saame varem õhtule“ näitab siiski pigem seda, et eesmärk pole saavutada paremat tulemust (puhanud laps omandab ainet paremini), vaid oma tunnid võimalikult ruttu kaelast ära saada. Trennide-huviringide ajad on võimalik paika panna nii, nagu õpilastele sobib, see on kokkuleppe küsimus. Olen ise kooliajal seitse aastat muusikakoolis käinud ja tean, mida tähendavad pikad päevad. Puhanuna alustades on kergem vastu pidada. Väidetakse, et vanemad lähevad vara tööle ja tahavad lapsed enne seda kooli saata. Aga kas keegi teab, kui palju on neid peresid, kus hommikul läheb esimesena koduuksest välja koolilaps, vanemad tihtipeale veel magamas? Rääkimata sellest, et mudilastel lõpevad tunnid juba keskpäevaks, kuid emal-isal tuleb õhtuni tööl olla. Pikapäevarühm? Heal juhul paar tundi. Seega jääb noorematel koolilastel iga päev mitu tundi aega, mil nad peavad üksinda kodus olema. Tegelikult on kõik põhjendused kooli varajaseks alustamiseks n-ö tehnilist laadi. Paljudes koolides on lihtsalt otsustatud, et kell 8 on õige aeg koolitundidega alustada. Ma ei ole kuulnud, et mingi uuring näitaks selle kellaaja kasulikkust õppetöö tõhususe seisukohalt. Küll aga on kindlaks tehtud, et parim aeg oleks õppimisega alustada kell 9.00, veel parem kell 9.30. Igal juhul mitte varem kui 8.30. Ma mõistan, et hommikune ärkamine ei ole kõigile probleem. Siiski on neid inimesi nii palju, et nendega arvestada. Eriti kasvueas lapsed, kelle unevajadus ongi suurem. Uniste laste õpetamine on tegelikult üks suur raiskamine – õpetamise kasutegur jääb paljude jaoks liiga väikeseks. Nende lastele, kes ikka tõesti tahavad oma järelkasvu hommikul varakult kooli viia, saaks aga ju anda klassi, kus koguneda ja õppetööks valmistuda või järelvastamisi teha. See ei ole ületamatu probleem. On aeg hakata märkama uniseid lapsi ja mitte neid kohe laiskadeks tembeldada. Neil lihtsalt jäi öine uni lõpuni magamata. Miks aga on hommikusest unisusest seni nii vähe räägitud? Usun, et põhjus on psühholoogiline. Nimelt on meie töökas ühiskonnas harjutud pidama neid, kes hommikul maast lahti ei saa, laiskadeks inimesteks. Soovitatakse õhtul varem magama minna. Võin omalt poolt öelda, et paraku igaühe puhul see ei toimi. Minul pole ligi viiekümne aasta jooksul õnnestunud ennast mingi rutiiniga nii ära petta, et hommikune ärkamine kergem oleks. Sama edukalt võin ma viisipidamatule inimesele soovitada, et kui noodid selgeks õpid, küll siis ka laulma hakkad.
