Rain Kooli: Eestis algavad liiga vara nii kooli- kui ka tööpäevad
Täna algab Eestis kool. Kümned tuhanded lapsed seavad oma sammud paika, kus õpitakse tundma veel hulka kokkuleppelisi märgisüsteeme. Paika, mida päris pikka aega on valitseva pedagoogilise käsituse kohaselt peetud varasemate põlvkondade kogutud ja sõelutud teadmiste edasiandmiskohaks. Tänapäeval on aga järjest enam levimas käsitus, et kool ei peaks lihtsalt teadmisi tuimalt edasi andma, vaid – ja võib-olla isegi eelkõige – valmistama meie lapsed ette neid teadmisi parimal ja igaühe isiklike võimetega sobivaimalt haakuval moel rakendama, laiendama ja ühendama. Selleks aga peaksid koolides olema heas vaimses vormis, vastuvõtlikud lapsed ja noored. Täna nad seda on, võib-olla ka paari järgmise nädala jooksul... aga mida lühemaks jäävad päevad, mida enam valdab Eestit sügisene ja talvine pimedus, seda zombimateks muutuvad ka meie koolilapsed. Miks? Laste ja noorte und on maailmas uuritud juba nii palju, et on aeg selgelt välja öelda üks meie praeguse haridussüsteemi ebatõhususe oluline element – Eesti koolipäevad algavad liiga vara. Üldtunnustatud ülikoolide uurimustööd, lastearstid, neuroloogid, kasvatusteadlased ja õpetajate kogemused kinnitavad üht: lapsed, eriti teismelised, sisenevad kell 8, isegi kell 8.30 algavatesse koolipäevadesse suurelt jaolt üsna õppimisvõimetult – ning mitte arvutimängude või muidu meelelahutuslikult üleval passitud hilisõhtute tõttu, vaid lihtsalt sellepärast, et koolide algamisaeg kohe kuidagi ei haaku nende täiesti loomuliku unerütmiga. Jah, loomulikult on erandeid, keda uni tabab nagu haamriga juba enne ”Aktuaalse kaamera” lõppemist ning kellele enne kukke ja koitu ärkamine pole kunagi erilist raskust valmistanud. Ma ise olen lapsest peale kuulunud pigem nende erandite hulka. Aga see ei sega mul teadvustamast ja tunnistamast, et enamuse laste jaoks ei ole kell seitse hommikul ärkamine normaalne, mõistlik ega tervislik. Ma olen kuulnud kõiki neid argumente, mida sellise jutu peale kuhjaga oma positsiooni kaitseks need, kes soovivad olla jätkuvalt veendunud, et koolipäevade hilisem algamine ei ole lihtsalt võimalik. Alates sellest, et mis algab hiljem, see lõpeb hiljem ning et kuidas siis laste huviringide ja trennidega saab – ja lõpetades sellega, et kui laste koolipäev algab näiteks kell kümme, siis on nende hommikune kava vanemate omaga võrreldes senisest veel rohkem nihkes. Viimase kohta võib muidugi öelda ka, et kuhugi pole iseenesest kirja pandud, et koolipäev peab tingimata algama nii, et vanemad teel tööle ka oma järelkasvu sisepõlemismootorite möirates kooliukse ette poetavad. Aga vaadelgem probleemi pisut laiemalt, tulles tagasi käesoleva mõtiskluse alguse juurde. Kui kõrvale jätta lehmade hommikune lüpsmine, on tänapäeva maailmas on väga vähe selliseid väljakujunenud protseduure, mis lähtuks tegelikust vääramatust vajadusest ega poleks inimtekkeline kokkuleppeline süsteem. Iga kokkuleppelise süsteemi veetlevaim omadus on aga see, et need on vajaduse korral teistmoodi kokku lepitavad. Kui koolipäeva alguse nihutamine kella kümneks nihestaks liiga palju perede omavahelist aega, siis miks me ei võiks halastada mitte ainult koolilastele, vaid kõigile nende laiuskraadide elanikele. Kui me oleme kord juba ühiskonnana otsustanud vedada Harju keskmise argipäeva alguse kella kaheksale hommikul, ei takista miski meil seda sama ühiskondlikult paar tundi hilisemaks sikutamast.Ehk oleks aeg hakata oma lähedasi kiitma lause "Oi kui tubli, sa ärkasid juba kell seitse!" asemel lausega "Oi kui tubli, sa magasid täna suisa üheksani!"?
