Rain Kooli: ajakirjanduslik kohalolu – edevuse laadast elupäästmiseni
Me, ajakirjanikud oleme üks isevärki rahvas. Ühest küljest lähtume me oma töös jahedast kõrvalpilgust, erapooletusest, sõltumatust analüüsist ja professionaalsest suutlikkusest töine ja isiklik teineteisest lahutada, teisalt oleme me kõik inimesed oma kujunemislugude, mõjurite, nõrkuste ja inimliku edevusega. Fakt on see, et suurriikide riigipeade visiitidega seotud üritustelt ei ole võimalik ühelgi ajakirjanikul mingit spontaanset või eksklusiivset materjali nii-öelda koju tuua. Peab olema väga optimistlik, väga naiivne või väga kogenematu uskudes, et USA presidendilt õnnestub 3. septembril toimunud pressikonverentsi või kõneüritusel saada vastus ekspromtküsimusele või läheb korda haarata tal varrukast ja saada püstijalaintervjuu. Kuigi sellised ettevõtmised jätavad laiemale üldsusele nii mõnigi kord spontaanse mulje, et on need täpselt kooskõlastatud etendused, kus ka pressile ette nähtud küsimused on varem paika pandud - selleni välja, kes ajakirjanikest ja mida presidendilt küsib. Üldine tava on, et kaks küsimust läheb võõrustajamaa meediale, kaks külalist saatvatele ajakirjanikele ning vähemalt Eestis ja Soomes on kombeks nii, et üks kahest siinse ajakirjanduse küsimusest on broneeritud olulisima ringhäälingukanali ning teine juhtiva päevalehe esindajale. Kõike seda arvestades otsustasin teha ajakirjanduslikult tunduvalt tõhusama valiku kui kolmveerand tööpäeva kulutamine Nordea kontserdimajja ja sealt välja trügimisele ning aitasin kolleegi rahvusringhäälingust sellega, et kuulasin mainitud kõnet otseülekandes ja tegin sellest uudisteportaali jaoks uudiseid. Kui te nüüd arvate, et tundsin end pärast seda puhtama, õilsama ja paremana kui need kolleegid, kes läksid pressikonverentsile või president Obama kõnet kuulama ja tootsid materjalina muu hulgas USA ja Eesti lippude ning kõnepuldi taustal endast tehtud pilte, siis te eksite. Nagu ma ütlesin, on kõik ajakirjanikud ka inimesed oma kujunemisloo, mõjurite, nõrkuste ja inimliku edevusega. Ei tekkinud mul mingit tunnet stiilis “halleluuja, ma suutsin patule vastu seista”, vaid tegelikult üsna korralik kahjutunne. Sest ikkagi – USA presidenti on 12 rea kauguselt võimalik näha vaid korra elus ja väljavalitu staatus kõditab kaunilt enesetunnet ja võimalikele lastelastelegi oleks sellest ju tore pajatada…See mõtisklus siin ongi ka omamoodi seletuskiri mu kümneaastasele pojale, kes eilsel ühisel jooksu- ja rattaretkel ootamatult küsis: "Issi, aga miks sina sinna kõnekuulamisele ei läinud?" Samas leidis läinud nädalal aset ka teine sündmus ja seal lihtsalt pidi kohal olema. Kaitsepolitsei erakorraline pressikonverents läinud reede õhtu hakul oli koht, kus – erinevalt president Obamaga seotud ettevõtmistest – oli võimalik esitada küsimusi nii palju, kui neid suudeti välja mõelda ning alati on võimalik, et kõik pead isegi terve saali peale ei suuda välja mõelda seda nüanssi, mis just sinu arust tähtis on. Hea näide sellest on Eesti Ekspressi esindanud Sulev Vedleri küsimus pärast seda, kui kõik tehnilised detailid oli läbi võetud: miks kaitsepolitsei üldse avalikustas oma töötaja kinnivõtmise Venemaalt tulnud isikute poolt? Vastuse saime mõni tund hiljem, kui Venemaa eriteenistus FSB oli avalikustanud oma väited toimunu kohta. Kapo oli korraldanud oma pressiürituse mitu tundi varem ning suutnud rahvusvaheliseltki ülikiirelt levinud uudise näol kinnistada kogu läänemaailma ajakirjanduses oma versiooni juhtunust. Kes ees, see mees, nagu öeldakse (kõrvalpõikena olgu öeldud, et seksistlikult). Lõpetuseks aga võib öelda, et läinud nädalal toodi avalikkuse ette ka kolmas juhtum. Ukraina mässuliste poolt Donetski linnatänavatele möödakäijate mõnitada ja peksta seatud ukrainlanna Irina Dovgan tänas New York Timesi selle eest, et selle reporter ja fotograaf temaga juhtunu kogu maailma avalikkuse ette tõid. Dovgani sõnadele tuginedes saab rõõmuga tõdeda, et nii mõnigi kord pole ajakirjanike kohalolu sündmuspaigas uudishimu ja edevuse laat, vaid suisa hädavajalik – mitte ainult pealtnägijainformatsiooni vahendamiseks, vaid kas või ühe elu reaalseks päästmiseks.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
