Viktor Trasberg: (majandus)elu Eestis – maailma paindlikemad palgad ja oskustööjõu puudus
Konkurentsivõimet tõlgendatakse kui majanduse tootlikkuse taset, mida mõjutavad mitmesugused tegurid. Tootlikus omakorda mõjutab majanduskasvu, mis suurendab heaolu ja rahva jõukust. Viimast mõõdetakse riigi sisemajanduse koguprodukti suurusega ühe elaniku kohta. Lühidalt – konkurentsivõime näitab riigi pikaajalise majanduskasvu perspektiive. Kasvab majandus, kasvab ka heaolu! Missugused riigid on maailma kõige konkurentsivõimelisemad ja kuidas Eesti selles raamistikus välja paistab? 144 riigi hulgas on Eesti koht 29. ja enam-vähem sellel positsioonil oleme ka kogu viimasel kümnendil paiknenud. Kõige konkurentsivõimelisemad riigid on Šveits, USA, Soome ja Saksamaa. Esikümnes on veel Jaapan, Hong Kong, Holland, Suurbritannia ja Rootsi. Kõige madalam on konkurentsivõime sellistes vaestes Aafrika riikides nagu Tšaad, Guinea ja Mauritaania. Selline tulemus vastab suuresti ka oodatule – kui käsitleme konkurentsivõime näitajana SKP suurust elaniku kohta, siis järelikult tänased rikkamad riigid ongi olnud konkurentsivõimelisemad oma majanduse kasvatamisel. Iseasi on muidugi see, kui tõsiselt me selliseid „edetabeleid“ võtame. Pigem tuleks vaadata hoopis neid olulisi tegureid, mis majanduskasvu mõjutavad. Konkurentsivõimet mõjutavad tegurid on jaotatud 12 alajaotusesse ehk sambasse – näiteks majanduse juhtimine, infrastruktuuri, hariduse ja tervishoiu tase; erinevate turgude, nagu töö- või kapitalituru toimimise efektiivsus. Konkurentsivõimeliseks teebki riigi eelkõige innovaatiliste ja tehnoloogiliselt keerukate toodete valmistamise võimekus. Paljud eelmisel kümnendil kiiresti kasvanud riigid – nagu Hiina ja India – on kaotanud oma kasvukiirust, sest pole suutnud viia oma tegevust uuele tehnoloogilisele tasandile. Paljude Euroopa riikide konkurentsivõimet on piiranud ebaefektiivne valitsussektor, makromajanduslik ebastabiilsus või aeglased strukturaalsed reformid. Eesti positsiooni hinnatakse heaks. Seda toetavad toimivad institutsioonid, tugev makromajanduslik keskkond ning kõrgetasemeline haridus ja ümberõppesüsteem. Oleme maailmas teisel kohal koolide internetiseerituse poolest. Ka meie erinevad turud funktsioneerivad korralikult: hüviste-, tööjõu- ja finantsturg toimivad sujuvalt. Oleme lausa kõige konkurentsivõimelised töötajate palkade paindlikkuse suhtes. Samuti on konkurentsivõimeline meie tehnoloogiline võimekus. Innovatsiooninäitajad on üldiselt head, valitsussektori toetus kõrgtehnoloogilistele toodetele isegi väga hea. Samas näitab raport ka Eesti konkurentsivõime nõrkusi. Mõned asjad on loomupäraselt konkurentsivõimet piiravad, näiteks meie majanduse väiksusest tulenev turu piiratus ja ettevõtjate ebapiisav globaalne haare. Aga kiita pole ka toodangu struktuur – ikka liiga vähe kõrgtehnoloogiat, vähe väljaarendatud toodanguklastreid ja globaalseid väärtusloomeahelaid. Peame keskenduma veelgi rohkem innovaatilisele ja tehnoloogiliselt keerukamale tootmisele. Aga seda takistab inseneride ja teadlaste nappus. Kahjuks pole Eesti aga atraktiivne välismaistele talentidele ning vähene on ka võimekus oma inimesi kodus hoida. Oleme selles pingereas 100. koha piirimail. Tuuakse veel esile mitteküllaldased investeeringud infrastruktuuri ning transpordisüsteemi nõrkus. Eriti kehvakeseks tunnistatakse meie lennunduse infrastruktuuri kvaliteet. Kõige suurem üllatus tuleb aga hinnangust meie ettevõtlusega seotud maksusüsteemile. Kuigi maksusüsteem soosib investeerimist, oleme ettevõtte tegevusega seotud maksumäärade tase poolest lausa 110. kohal! Kõrge kasumimaks, kõrge sotsiaalmaks, kõrged aktsiisid ja tasud – siit see arv kokku tuleb. Eraldi tuuakse konkurentsivõime raportis välja ka äritegemisega seotud probleemid. Eesti ettevõtjaid häirib kõige rohkem kvalifitseeritud tööjõu puudus. Selline olukord peegeldab ühelt poolt inimeste väljarännet ja seda, et meil ongi inimesi järjest vähem. Teiselt pool nägime, et meie palkade paindlikkus on kõige suurem maailmas. Miks küll siis paindlik palgakujundus ei loo tööjõu piisavat pakkumist? Töötajate hulga kasv sõltub paljudest teguritest, nimetaksin neist siinkohal maksusüsteemi, kutseõppe efektiivsust ja Eesti atraktiivsust välistööjõule. Tänane maksusüsteem teeb töötajate palkamine väga kalliks, eriti tuleks siin rõhutada tööandjate sotsiaalmaksukoormuse kõrget taset. Pole ka imestada, et Eesti pole atraktiivne välistööjõule – Eestis näiteks pole võimalik leida ühtegi ingliskeelset kutseharidust andvat õppekava, mis õpetaks välismaalastele nõutavaid kutseoskusi.Kokkuvõttes: kui tahame elada paremini, tuleb kasvatada konkurentsivõimet. Konkurentsivõime raport ongi selleks hea juhendmaterjal.
